Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Saamuel ütles Saulile: "Jehoova on mind läkitanud võidma sind kuningaks tema rahvale Iisraelile. Ja nüüd kuule Jehoova sõnu:
2
nõnda ütleb vägede Jehoova: ma tahan kätte tasuda, mis Amalek tegi Iisraelile, astudes teel temale vastu, kui ta tuli Egiptusest.
3
Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootumaks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!"
4
Ja Saul hüüdis rahva kokku ning luges nad üle Telaimis: kakssada tuhat jalameest ja kümme tuhat Juuda meest.
5
Kui Saul tuli amalekkide linna alla, siis ta pani varitsejad orgu.
6
Ja Saul ütles keenlastele: "Minge, lahkuge, minge ära amalekkide hulgast, et ma ei hävitaks teid ühes nendega! Sest te tegite head kõigile Iisraeli lastele, kui nad tulid Egiptusest." Ja keenlasd lahkusid amalekkide hulgast.
7
Ja Saul lõi amalekke Havilast kuni Suuri teelahkmeni, mis on Egiptuse ees.
8
Ja ta võttis Agagi, Amaleki kuninga, elusalt vangi, aga kogu rahva ta hävitas mõõgateraga sootumaks.
9
Aga Saul ja rahvas andsid armu Agagile ja parimaile pudulojustest ja veistest, nuumloomadele ja talledele, ja kõigele, mis oli hea ega tahtnud neid hävitada sootumaks; aga kõik, mis oli väärtuseta ja väeti, nad hävitasid sootumaks.
10
Siis tuli Saamuelile Jehoova sõna, kes ütles:
11
"Ma kahetsen, et ma olen Sauli kuningaks tõstnud, sest ta on taganenud minu järelt ega ole täitnud mu käsku!" Siis Saamuel vihastus ja kisendas kogu öö Jehoova poole.
12
Ja Saamuel tõusis vara, et hommikul kohata Sauli; ja Saamuelile anti teada ning üteldi: "Saul tuli Karmelisse ja vaata, ta püstitas enesele mälestussamba! Siis ta pöördus ümber ja jätkas teekonda alla Gilgalisse."
13
Kui Saamuel jõudis Sauli juure, ütles Saul temale: "Jehoova õnnistagu sind! Mina olen Jehoova käsku täitnud!"
14
Aga Saamuel küsis: "Mis pudulojuste määgimine see on, mis mu kõrvu kostab ja veiste ammumine, mida ma kuulen?"
15
Ja Saul vastas: "Need on toodud amalekkide käest, sest rahvas säästis parimad pudulojused ja veised, et neid ohverdada Jehoovale, su Jumalale; aga teised me oleme hävitanud sootumaks!"
16
Siis ütles Saamuel Saulile: "Jäta! Mina kuulutan sulle, mis Jehoova täna öösel mulle kõneles!" Ja ta ütles temale: "Räägi!"
17
Ja Saamuel ütles: "Eks ole nõnda, et kuigi sa oled iseenese silmis pisuke, oled sa ometi Iisraeli suguharudele peaks, sest Jehoova võidis sind Iisraelile kuningaks?
18
Jehoova läkitas sind teekonnale ja ütles: mine ja hävita sootumaks need patused amalekid ja sõdi nende vastu, kuni sa oled teinud neile lõpu!
19
Aga miks sa ei kuulanud Jehoova häält, vaid kippusid saagi kallale ja tegid kurja Jehoova silmis?"
20
Ja Saul vastas Saamuelile: "Mina olen kuulnud Jehoova häält ja olen käinud teed, kuhu Jehoova mind läkitas. Ma olen toonud Amaleki kuninga Agagi ja olen hävitanud amalekid sootumaks.
21
Aga rahvas võttis saagist pudulojuseid ja veiseid, parima osa hävitamisele kuuluvast, et seda ohverdada Jehoovale, su Jumalale Gilgalis!"
22
Siis ütles Saamuel: "Ons Jehooval hea meel põletus- ja tapaohvreist samuti kui Jehoova hääle kuulda võtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv!
23
Sest vastupanu on otsegu nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus! Et sa oled põlanud Jehoova sõna, siis põlgab temagi su kuningaks olemist!"
24
Ja Saul ütles Saamuelile: "Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Jehoova käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält!
25
Aga anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu ühes minuga tagasi, et saaksin kummardada Jehoovat!"
26
Aga Saamuel ütles Saulile: "Mina ei tule sinuga tagasi, sest sa oled põlanud Jehoova sõna ja Jehoova põlgab sind, nõnda et sa enam ei või olla Iisraeli kuningas!"
27
Kui Saamuel pöördus minekule, siis Saul haaras kinni ta kuuehõlmast, nõnda et see rebenes.
28
Ja Saamuel ütles temale: "Jehoova on täna rebinud Iisraeli kuningriigi sinult ja annud su ligimesele, kes on parem sind!
29
Jah, Iisraeli Hiilgus ei valeta ega kahetse, sest ta ei ole inimene, et ta kahetseb!"
30
Ta vastas: "Ma olen pattu teinud! Aga osuta nüüd ometi mulle seda au mu rahva vanemate ja Iisraeli ees ja tule ühes minuga tagasi, et saaksin kummardada Jehoovat, su Jumalat!"
31
Siis Saamuel pöördus tagasi Sauli järel ja Saul kummardas Jehoovat.
32
"Ja Saamuel ütles: Tooge mu juure Agag, Amaleki kuningas! Ja Agag tuli kaheldes ta juure; Agag ütles: Küllap surmakibedus on kadunud!"
33
Aga Saamuel ütles: "Otsegu sinu mõõk tegi naised lastetuks, nõnda jääb su ema naiste hulgas lastetuks!" Ja Saamuel raius Agagi tükkideks Jehoova ees Gilgalis.
34
Siis Saamuel läks Raamasse ja Saul läks koju Sauli Gibeasse.
35
Ja Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmapäevani, siiski leinas Saamuel Sauli. Aga Jehoova kahetses, et ta oli teinud Sauli Iisraeli kuningaks.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Jehoova ütles Saamuelile: "Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud! Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juure, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga!"
2
Aga Saamuel ütles: "Kuidas ma võin minna? Kui Saul kuuleb, siis ta tapab mu!" Ja Jehoova vastas: "Võta üks õhvake enesega ühes ja ütle: ma tulin Jehoovale ohverdama!
3
Kutsu siis Iisai ohvrile ja mina õpetan sind, mida sa pead tegema; siis võia mulle see, keda ma sulle nimetan!"
4
Ja Saamuel tegi, nagu Jehoova oli ütelnud, ja läks Petlemma. Aga linna vanemad tulid värisedes temale vastu ja küsisid: "Kas tuled rahuga?"
5
Ja ta vastas: "Rahuga! ma tulen Jehoovale ohverdama; pühitsege endid ja tulge ühes minuga ohvrile!" Siis ta pühitses Iisait ja tema poegi ning kutsus nad ohvrile.
6
Ja kui nad tulid, siis ta nägi Eliabi ja mõtles: "Küllap on nüüd Jehoova ees tema võitu!"
7
Aga Jehoova ütles Saamuelile: "Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!"
8
Siis Iisai kutsus Abinadabi ja laskis tema Saamueli eest mööda minna; aga ta ütles: "Jehoova ei ole ka teda valinud!"
9
Siis Iisai laskis Sanuna mööda minna, aga ta ütles: "Jehoova ei ole ka teda valinud!"
10
Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile: Jehoova ei ole neid valinud!
11
Ja Saamuel küsis Iisailt: "Kas poisid on kõik siin?" Ja Iisai vastas: "Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid!" Siis ütles Saamuel Iisaile: "Läkita järele ja too ta siia, sest me ei istu lauda enne kui ta siia tuleb!"
12
Ja ta läkitas järele ning laskis tema tuua; ta oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Jehoova ütles: "Tõuse ja võia teda, sest tema on see!"
13
Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Jehoova vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi. Ja Saamuel tõusis ning läks Raamasse.
14
Aga Jehoova vaim lahkus Saulist ja üks kuri vaim Jehoovalt kohutas teda.
15
Siis ütlesid Saulile tema sulased: "Vaata ometi, kuri vaim Jumalalt kohutab sind!
16
Käskigu nüüd meie isand oma sulaseid, kes on su ees, otsida mees, kes oskab kannelt lüüa, et ta siis, kui su peal on Jumala kuri vaim, mängiks oma käega ja sul oleks siis parem olla!"
17
Ja Saul ütles oma sulastele: "Vaadake siis mulle üks mees, kes hästi mängib, ja tooge mu juure!"
18
Ja üks noortest meestest kostis ning ütles: "Vaata, ma olen näinud petlemlase Iisai poega, kes oskab mängida; ta on vapper kangelane, sõjamees ja osav sõnas; ta on nägus mees ja Jehoova on temaga."
19
Siis läkitas Saul käskjalad Iisai juure, et nad ütleksid: "Saada minu juure oma poeg Taavet, kes on lambus!"
20
Ja Iisai võttis eesli, leiba, nahklähkri viina ja ühe sikutalle ning läkitas oma poja Taavetiga Saulile.
21
Nii tuli Taavet Sauli juure ja astus tema teenistusse; Saul armastas teda väga ja ta sai tema sõjariistade kandjaks.
22
Ja Saul läkitas Iisaile ütlema: "Lase Taavet jääda mu teenistusse, sest ta on minu silmis armu leidnud!"
23
Ja kui vaim Jumalalt oli Sauli peal, võttis Taavet kandle ja mängis oma käega; siis Saul sai hingata ja temal oli parem olla ning kuri vaim lahkus ta pealt.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja vilistid kogusid oma sõjaväed võitluseks; nad kogunesid Sookosse, mis kuulus Juudale, ning lõid leeri üles Sooko ja Aseka vahele, Efes-Dammimi.
2
Ka Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid leeri üles Tammeorgu ning seadsid endid tapluseks vilistide vastu.
3
Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe peal, ja nende vahel oli org.
4
Siis tuli vilistide leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi, Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks.
5
Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske.
6
Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal.
7
Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots vaagis kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja.
8
Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlusridadele ning ütles neile: "Mispärast tulite välja ja seadsite endid tapluseks? Eks ole mina vilist ja teie Sauli sulased? Valige enestele üks mees ja las ta tuleb alla minu juure.
9
Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima!"
10
Ja vilist jätkas: "Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu! Andke mulle üks mees, et me võiksime teineteisega võidelda!"
11
Saul ja kogu Iisrael kuulsid neid vilisti sõnu ja nad kohkusid ning kartsid väga.
12
Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast, kelle nimi oli Iisai ja kellel oli kaheksa poega; mees ise oli Sauli päevil vana, et minna meeste hulka.
13
Kuid Iisai kolm vanemat poega olid läinud ja Saulile sõtta järgnenud; ta kolme sõtta läinud poja nimed olid: esmasündinu Eliab, teine Abinadab ja kolmas Samma.
14
Taavet oli kõige noorem; kolm vanemat olid Saulile järgnenud.
15
Taavet oli Sauli juurest läinud tagasi Petlemma oma isa lambaid hoidma.
16
Vilist ligines hommikuti ja õhtuti, astudes välja neljakümnel päeval.
17
Iisai ütles oma pojale Taavetile: "Võta nüüd oma vendade jaoks see pool vakka kõrvetatud teri ja need kümme leiba ja vii joostes leeri oma vendadele.
18
Ja need kümme piimajuustu vii tuhandepealikule ja vaata järele, kas su vendade käsi käib hästi, ja võta neilt tõend!"
19
Ja Saul ning nemad ja kõik Iisraeli mehed olid Tammeorus vilistide vastu sõdimas.
20
Ja Taavet tõusis hommiku vara, jättis lambad hoidja hooleks, võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud; ta jõudis vankriteleeri, kui sõjavägi sõjakisa tõstes läks välja võitlusrindele.
21
Ja Iisrael ja vilistid seadsid endid võitluseks valmis, rinne rinde vastu.
22
Siis jättis Taavet asjad, mida ta kandis, varahoidja kätte ja jooksis rindele; ja jõudnud sinna, küsis ta oma vendade käekäigu järele.
23
Ja kui ta nendega rääkis, vaata, siis tuli kahevõitleja vilist Gatist, Koljat nimi, vilistide ridadest üles ja rääkis neidsamu sõnu; ja Taavet kuulis pealt.
24
Ja kui Iisraeli mehed nägid seda meest, siis nad põgenesid kõik tema eest ja kartsid väga.
25
Ja üks Iisraeli mees ütles: "Kas näete seda meest, kes üles tuleb? Ta tuleb muidugi Iisraeli teotama. Aga selle mehe, kes lööb tema maha, lubab kuningas teha väga rikkaks; ta annab temale oma tütre ning vabastab maksust ta isakoja Iisraelis."
26
Ja Taavet küsis meestelt, kes seisid ta juures, üteldes: "Mida saab see mees, kes lööb selle vilisti maha ja kustutab teotuse Iisraeli pealt? Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?"
27
Ja rahvas rääkis temale, mis oli kõneldud, ja ütles, mida saab mees, kes lööb selle maha.
28
Aga Eliab, tema vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: "Mispärast sa tulid siia? Ja kelle juure sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid muidugi selleks, et näha taplust!"
29
Aga Taavet vastas: "Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud ju ainult kõnelus?"
30
Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama; ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.
31
Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist Saulile ja ta laskis tema tuua.
32
Ja Taavet ütles Saulile: "Ärgu lasku keegi tema pärast oma julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga!"
33
Aga Saul ütles Taavetile: "Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema aga on noorest põlvest peale sõjamees!"
34
Siis ütles Taavet Saulile: "Su sulane oli oma isa pudulojuste karjane. Kui tuli lõukoer või karu ja viis lamba karjast ära,
35
siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin tema.
36
Su sulane on niihästi lõukoera kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamata, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki!"
37
Ja Taavet ütles: "Küllap Jehoova, kes mind on päästnud lõukoera ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!" Siis ütles Saul Taavetile: "Mine, ja Jehoova olgu sinuga!"
38
Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga.
39
Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, sest ta ei olnud nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: "Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud!" Ja Taavet võttis need oma seljast ära.
40
Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis tal oli lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
41
Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees.
42
Vilist silmas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda mikski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
43
Ja vilist ütles Taavetile: "Kas ma olen koer, et sa tuled mu juure kepiga?" Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
44
Siis ütles vilist Taavetile: "Tule mu juure, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!"
45
Aga Taavet ütles vilistile: "Sina tuled mu juure mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juure vägede Jehoova, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud!
46
Täna annab Jehoova sind minu kätte, et ma sind maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistide sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metselajaile maa peal, ja kogu maailm saab teada et Iisraelil on Jumal!
47
Ja kogu see väehulk saab teada, et Jehoova ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Jehoova võitlus ja tema annab teid meie kätte!"
48
Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
49
Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilisti otsa ette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.
50
Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes.
51
Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juure ja võttis tema mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha; ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid.
52
Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad ajasid viliste taga kuni Gati teelahkmeni ja kuni Ekroni väravateni; ja maha löödud vilistid langesid Saaraimi teele, kuni Gati ja Ekronini.
53
Siis Iisraeli lapsed pöördusid tagasi ägedast vilistide tagaajamisest ja riisusid nende leerid paljaks.
54
Ja Taavet võttis vilisti pea ning viis selle Jeruusalemma, aga tema sõjariistad ta pani oma telki.
55
Kui Saul nägi Taavetit vilisti vastu välja minevat, küsis ta väepealik Abnerilt: "Kelle poeg see noor mees on, Abner?" Ja Abner vastas: "Nii tõesti kui sa elad, kuningas, ma ei tea mitte!"
56
Siis ütles kuningas: "Sa küsi, kelle poeg see noor mees on!"
57
Ja kui Taavet vilisti maha löömast tagasi tuli, siis võttis Abner tema ja viis Sauli ette; ja vilisti pea oli tal käes.
58
Ja Saul küsis temalt: "Kelle poeg sa oled, noor mees?" Ja Taavet vastas: "Ma olen su sulase, petlemlase Iisai poeg!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja kui ta kõneluse Sauliga oli lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge.
2
Ja Saul võttis tema selsamal päeval enese juure ega lasknud teda minna tagasi isakodusse.
3
Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.
4
Ja Joonatan võttis ära oma ülikuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided ühes oma mõõga, ammu ja vööga.
5
Ja Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda läkitas; Saul pani tema sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale, ka Sauli sulastele.
6
Ja kui nad olid tulemas, siis kui Taavet pöördus tagasi vilisti löömast, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.
7
Ja tantsivad naised laulsid vastastikku ning ütlesid: Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!
8
Siis Sauli viha süttis väga põlema, sest seesugune kõne oli ta meelest paha, ja ta ütles: "Taavetile nad annavad kümme tuhat, aga minule annavad tuhat! Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!"
9
Ja Saul hakkas vaatama kõõrdi Taavetile, alates sellest päevast ja edaspidi.
10
Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale ja ta märatses kojas: Taavet mängis siis oma käega kannelt nagu alati, aga Saulil oli piik käes.
11
Ja Saul viskas piigi ning mõtles: ma naelutan Taaveti seina külge! Aga Taavet tõmbus kaks korda tema eest kõrvale.
12
Saul kartis Taavetit, sest Jehoova oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.
13
Siis Saul eemaldas tema oma ligidusest ja pani ta tuhandepealikuks; nõnda ta läks välja ja tuli tagasi rahva eesotsas.
14
Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Jehoova oli temaga.
15
Kui Saul nägi, et tal oli suur edu, siis ta tundis tema ees hirmu.
16
Aga kogu Iisrael ja Juuda armastas Taavetit, kui ta läks välja ja tuli tagasi nende eesotsas.
17
Siis ütles Saul Taavetile: "Vaata, ma annan sulle naiseks oma vanema tütre Meerabi; ole mul ainult vahva ja võitle Jehoova võitlusi!" Sest Saul mõtles: "Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu teda vilistide käsi!"
18
Aga Taavet vastas Saulile: "Kes olen mina ja kes on mu perekond, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?"
19
Ja kui aeg tuli, mil Sauli tütar Meerab pidi antama Taavetile, anti ta naiseks meholatlasele Adrielile.
20
Aga Sauli tütar Miikal armastas Taavetit; ja kui sellest Saulile teatati, siis oli see asi tema silmis õige.
21
Saul mõtles: "Ma annan ta temale, et ta saaks temale püüdepaelaks ja et teda tabaks vilistide käsi!" Ja Saul ütles Taavetile: "Sa võid nüüd teisega saada mu väimeheks!"
22
Ja Saul käskis oma sulast: "Rääkige Taavetiga salaja ja ütelge: vaata, kuningal on sinust hea meel ja kõik ta sulased armastavad sind: seepärast hakka nüüd kuninga väimeheks!"
23
Ja Sauli sulased kõnelesid need sõnad Taaveti kõrvu; aga Taavet ütles: "Ons see teie silmis lihtne asi hakata kuninga väimeheks? Mina olen ju vaene ja tähtsuseta mees!"
24
Ja Saulile jutustasid tema sulased, üteldes: "Taavet on rääkinud seesuguseid sõnu!"
25
Siis ütles Saul: "Ütelge Taavetile nõnda: kuningas ei hooli mõrsjahinnast, vaid sajast vilistide eesnahast, et kätte maksta kuninga vaenlastele!" Aga Saul arvestas, et taavet langeb vilistide käe läbi.
26
Ja kui tema sulased need sõnad Taavetile edasi andsid, siis oli Taaveti silmis õige hakata kuninga väimeheks; ja enne kui aeg oli täis saanud,
27
Taavet võttis kätte ja läks, tema ja ta mehed, ja lõi vilistidest maha kakssada meest; ja Taavet tõi nende eesnahad täiearvuliselt kuningale, et saada kuninga väimeheks; ja Saul andis temale naiseks oma tütre Miikali.
28
Saul nägi ja mõistis, et Jehoova oli Taavetiga; ja Miikal, Sauli tütar, armastas teda.
29
Seejärel Saul kartis veel enam Taavetit ja Saul oli Taaveti vaenlane kogu eluaja.
30
Aga vilistide vürstid tulid sõtta; ja iga kord, kui nad tulid välja, sündis, et taavetil oli rohkem edu kui kõigil muil Sauli sulaseil; ja tema nimi oli väga austatud.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Saul rääkis oma pojale Joonatanile ja kõigile oma sulaseile, et nad surmaksid Taaveti; aga Sauli pojale Joonatanile meeldis Taavet väga.
2
Ja Joonatan teatas Taavetile, üteldes: "Mu isa Saul püüab sind surmata. Ole siis nüüd hommikul valvel, jää varjule ja peida ennast.
3
Mina aga lähen ja seisan oma isa kõrvale väljal, kus sinagi oled, ja ma räägin isaga sinu pärast; kui ma midagi märkan, siis ma teatan sulle!"
4
Ja Joonatan kõneles Taavetist head oma isale Saulile ning ütles temale: "Kuningas ärgu tehku pattu oma sulase Taaveti vastu, sest tema ei ole sinu vastu pattu teinud ja pealegi on ta teod olnud sulle väga head!
5
Ta võttis oma elu iseenese kätte ja lõi vilisti maha, ja Jehoova andis nõnda kogu Iisraelile suure võidu; sa nägid seda ise ja olid rõõmus. Miks tahad nüüd teha pattu süütuma vere vastu, Taavetit põhjuseta surmates?"
6
Ja Saul kuulas Joonatani häält ning Saul vandus: "Nii tõesti kui Jehoova elab, teda ei surmata!"
7
Siis Joonatan kutsus Taaveti ja Joonatan andis temale edasi kõik need sõnad; ja Joonatan viis Taaveti Sauli juure ning ta oli tema teenistuses nagu ennegi.
8
Ja jälle puhkes sõda; ja Taavet läks välja ning sõdis vilistide vastu ja lõi neid suure kaotusega, nõnda et nad põgenesid tema eest.
9
Aga kuri vaim Jehoovalt tuli Sauli peale; ta istus oma kojas ja tal oli piik käes, kuna Taavet mängis oma käega kannelt.
10
Siis Saul püüdis lüüa Taavetit piigiga seina külge, aga tema põikas kõrvale Sauli eest, kes lõi piigi seinasse; ja Taavet põgenes ning pääses sel ööl.
11
Siis Saul läkitas käskjalad Taaveti koja juure teda varitsema ja hommikul surmama. Aga Taaveti naine Miikal teatas Taavetile, üteldes: "Kui sa oma hinge sel ööl ei päästa, surmatakse sind homme!"
12
Ja Miikal laskis Taaveti läbi akna alla; ta läks ja põgenes ning pääses.
13
Miikal aga võttis teeravi ja asetas voodisse, pani selle pea katteks kitsekarvust võrgu ja kattis selle vaibaga.
14
Kui Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma, siis ütles Miikal: "Ta on haige!"
15
Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit vaatama, üteldes: "Tooge ta voodiga mu juure, et ma ta surmaksin!"
16
Ja kui käskjalad tulid, vaata siis oli voodis teerav, pea katteks kitsekarvust võrk!
17
Ja Saul küsis Miikalilt: "Mispärast sa petsid mind nõnda ja lasksid mu vaenlasel pääseda?" Ja Miikal vastas Saulile: "Tema ütles mulle: lase mind minna, muidu ma tapan su!"
18
Ja Taavet põgenes ja pääses ning tuli Saamueli juure Raamasse ja jutustas temale kõik, mis Saul temale oli teinud. Siis läksid tema ja Saamuel Naajotisse ning jäid sinna.
19
Ja Saulile teatati ning üteldi: Vaata, Taavet on Raama Naajotis!
20
Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma; aga kui need nägid prohvetlikult kõnelevate prohvetite jõuku ja Saamueli seisvat ülevaatajana nende üle, siis tuli Jumala vaim Sauli käskjalgade peale ja nemadki hakkasid prohvetlikult rääkima!
21
Kui sellest Saulile teatati, siis ta läkitas teised käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima; siis läkitas Saul veel kolmandad käskjalad, aga needki hakkasid prohvetlikult rääkima.
22
Siis ta läks ka ise Raamasse. Ja kui ta jõudis suure kaevu juure Sekusse ja küsis ning ütles: "Kus on Saamuel ja Taavet?" siis vastati: "Vaata, Raama Naajotis!"
23
Siis ta läks sealt Raama Naajoti poole ja Jumala vaim tuli ka tema peale; ja ta läks üha ning kõneles prohvetlikult, kuni ta jõudis Raama Naajotisse.
24
Ja temagi võttis oma riided seljast ja temagi kõneles prohvetlikult Saamueli ees ning lamas alasti kogu selle päeva ja kogu selle öö; sellepärast on ütluseks: "Kas ka Saul on prohvetite hulgas?"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: "Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?"
2
Ja ta vastas temale: "Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat ilma et ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!"
3
Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: "Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastuks. Jah, nii tõesti kui Jehoova elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm!"
4
Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!"
5
Ja Taavet ütles Joonatanile: "Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll ühes kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
6
Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver!
7
Kui ta ütleb nõnda: Hea küll! siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib väga põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
8
Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud ühes enesega Jehoova liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juure?"
9
Ja Joonatan ütles: "Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata!"
10
Aga Taavet küsis Joonatanilt: "Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?"
11
Ja Joonatan vastas Taavetile: "Tule, lähme väljale!" Ja nad mõlemad läksid väljale.
12
Ja Joonatan ütles Taavetile: "Jehoova, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või tunahomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juure ja ilmutan seda su kõrvale.
13
Jehoova tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sind ära, et sa võiksid minna rahuga! Ja Jehoova olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!
14
Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Jehoova armastust, et ma ei sureks!
15
Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Jehoova kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!"
16
Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu juhuks, kui Jehoova nõuab aru Taaveti vaenlastelt.
17
Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
18
Ja Joonatan ütles temale: Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.
19
Aga tunahomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja istu sealse kivi ääre.
20
Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
21
Ja vaata, ma läkitan poisi, üteldes: "Mine otsi nooli!" Aga kui ma ütlen poisile: "Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!" siis tule, sest sul on siis rahu ega mitte midagi muud, nii tõesti kui Jehoova elab!
22
Aga kui ma ütlen noorele mehele nõnda: "Vaata, nooled on sinust sealpool!" siis mine, sest Jehoova saadab sind ära!
23
Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Jehoova on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel!"
24
Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
25
Kuningas istus, nagu alati, oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
26
Aga Saul ei ütelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: "Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas!"
27
Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: "Mispärast ei ole Iisai poeg niihästi eile kui täna leivale tulnud?"
28
Ja Joonatan kostis Saulile: "Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
29
ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ta ei ole tulnud kuninga lauda."
30
Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: "Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
31
Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel! Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juure, sest ta on surmalaps!"
32
Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: "Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?"
33
Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
34
Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.
35
Järgmisel hommikul Joonatan läks Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
36
Ja ta ütles oma poisile: "Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!" Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
37
Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: "Eks ole nool sinust eespool?"
38
Ja Joonatan hüüdis poisile järele: "Rutta nobedasti, ära seisa!" Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juure.
39
Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
40
Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli ühes temaga, ja ütles temale: "Mine vii linna!"
41
Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid üksteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
42
Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Jehoova nime juures oleme vandunud ja ütelnud: Jehoova olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja neil päevil sündis, et vilistid kogusid oma väehulgad sõjakäigule, võitluseks Iisraeli vastu; ja Aakis ütles Taavetile: "Tea, et sul tuleb ühes minuga minna välja leeri, sinul ja su meestel!"
2
Ja Taavet ütles Aakisele: "Hea küll! Sa saad ka teada, mida su sulane suudab teha!" Ja Aakis ütles Taavetile: "Hea küll! ma panen sind kogu ajaks kaitsma mu pead!"
3
Saamuel oli surnud, kogu Iisrael oli teda leinanud ja nad olid ta matnud Raamasse, ta omasse linna. Ja Saul oli maalt kaotanud lausujad ja ennustajad.
4
Ja vilistid kogunesid ja tulid ning lõid leeri üles Suunemisse; ja Saul kogus kokku kogu Iisraeli ning nemad lõid leeri üles Gilboasse.
5
Aga kui Saul nägi vilistide leeri, siis ta kartis ja ta süda värises väga.
6
Ja Saul küsis Jehoovalt, aga Jehoova ei vastanud temale ei unenägude, Uurimi ega prohvetite läbi.
7
Siis Saul ütles oma sulastele: "Otsige mulle üks naine, kellel on lausuja vaim, siis ma lähen tema juure ja küsin temalt!" Ja ta sulased ütlesid temale: "Vaata, Een-Dooris on lausuja vaimuga naine!"
8
Siis Saul tegi ennast tundmatuks, pani teised riided selga ja läks, tema ja kaks meest ühes temaga, ja nad tulid öösel naise juure; ja ta ütles: "Ennusta ometi mulle vaimu abil ja lase tõusta mu ette see, keda ma sulle nimetan!"
9
Aga naine vastas temale: "Vaata, sa ju tead, mida Saul on teinud, kuidas ta maalt kaotas lausujad ja ennustajad! Miks tahad nüüd seada mu hingele püünist, et saata mind surma?"
10
Aga Saul vandus temale Jehoova juures, üteldes: "Nii tõesti kui Jehoova elab, selle asja eest ei taba sind karistus!"
11
Naine küsis: "Keda pean laskma tõusta su ette?" Ja ta vastas: "Lase Saamuel tõusta mu ette!"
12
Aga kui naine nägi Saamueli, siis ta kisendas kõvasti; ja naine rääkis Saulile, üteldes: "Miks sa mind petsid? Sina oled ju Saul!"
13
Aga kuningas ütles temale: "Ära karda! Ütle ainult, mida sa näed!" Ja naine ütles Saulile: "Ma näen jumalat maa seest üles tõusvat!"
14
Siis ta küsis temalt: "Kuidas ta välja näeb?" Ja ta vastas: "Üks vana mees tõuseb üles ja tal on kuub seljas!" Siis mõistis Saul, et see oli Saamuel, ja ta heitis silmili maha ning kummardas.
15
Ja Saamuel küsis Saulilt: "Miks sa tülitad mind, lastes mind üles tõusta?" Ja Saul vastas: "Mul on väga kitsas käes, sest vilistid sõdivad mu vastu ja Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude läbi! Sellepärast ma hüüdsin sind, et sa annaksid mulle teada, mida ma pean tegema!"
16
Aga Saamuel ütles: "Mispärast sa küsid minult, kui Jehoova on sinu juurest lahkunud ja on saanud su vaenlaseks?
17
Jehoova on tõesti sulle teinud, nagu ta minu läbi on rääkinud: Jehoova on kiskunud kuningriigi sinu käest ja on selle annud su ligimesele Taavetile!
18
Et sa ei ole kuulanud Jehoova häält ega ole annud amalekile tunda tema tulist viha, siis on nüüd Jehoova teinud seda sinule.
19
Jehoova annab ka Iisraeli ühes sinuga vilistide kätte ja homme oled sa ühes oma poegadega minu juures! Jehoova annab vilistide kätte ka Iisraeli leeri!"
20
Siis langes Saul äkitselt täies pikkuses maha, nii väga kartis ta Saamueli sõnu! Temal ei olnud ka enam jõudu, sest ta ei olnud leiba söönud kogu päeva ja kogu öö.
21
Aga naine tuli Sauli juure, ja nähes, et ta oli väga hirmunud, ütles temale: "Vaata, su ümmardaja kuulis su häält ja ma võtsin oma elu iseenese kätte ning kuulsin su sõnu, mis sa mulle kõnelesid!
22
Ja nüüd kuule ometi ka sina oma ümmardaja häält ja lase ma panen su ette palukese leiba; söö, et sul oleks jõudu teeleminekuks!"
23
Aga ta keeldus ja ütles: "Mina ei söö!" Siis käisid temale peale niihästi ta sulased kui ka naine, ja ta kuulis nende häält; ja ta tõusis maast ning istus voodi peale.
24
Ja naisel oli kodus nuumvasikas; ta tappis selle kiiresti, võttis jahu, sõtkus ja küpsetas hapnemata leiba.
25
Ja ta tõi Sauli ja tema sulaste ette ning need sõid; siis nad tõusid ja läksid ära selsamal ööl.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga vilistid sõdisid Iisraeli vastu; ja Iisraeli mehed põgenesid vilistide eest ning langesid mahalööduina Gilboa mäele.
2
Ja vilistid tungisid kallale Saulile ja tema poegadele; ja vilistid lõid maha Joonatani, Abinadabi ja Malkisuua, Sauli pojad.
3
Taplus Sauli vastu oli äge; kui ammukütid leidsid tema, kartis ta väga kütte.
4
Ja Saul ütles oma sõjariistade kandjale: "Tõmba oma mõõk välja ja pista mind sellega läbi, et needsinased ümberlõikamatud ei tuleks ega pistaks mind läbi ega teeks minuga nurjatust!" Aga tema sõjariistade kandja ei tahtnud, sest ta kartis väga. Siis võttis Saul ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa.
5
Ja kui tema sõjariistade kandja nägi, et Saul oli surnud, siis kukutas ka tema ennast oma mõõga otsa ja suri ühes temaga.
6
Nõnda surid Saul ja tema kolm poega ja tema sõjariistade kandja, ühtlasi ka kõik tema mehed selsamal päeval.
7
Kui Iisraeli mehed, kes olid siinpool orgu ja siinpool Jordanit, nägid, et Iisraeli mehed olid põgenenud ja et Saul ja tema pojad olid surnud, siis nad jätsid linnad maha ja põgenesid, ja vilistid tulid ning asusid neisse.
8
Ja kui vilistid teisel päeval tulid mahalööduid paljaks riisuma, siis leidsid nad Sauli ja tema kolm poega langenuina Gilboa mäelt.
9
Nad raiusid tema pea maha ja riisusid ta sõjariistad ning läkitasid ringi mööda vilistide maad, kuulutama rõõmusõnumit nende ebajumalate kojas ja rahva hulgas.
10
Ja nad panid tema sõjariistad Astarte kotta, aga tema laiba nad riputasid Beet-Saani müürile.
11
Aga kui Gileadi Jaabesi elanikud kuulsid, mida vilistid olid teinud Sauliga,
12
siis nad võtsid kätte, kõik vahvad mehed, ja läksid kogu öö ning võtsid Sauli laiba ja tema poegade laibad Beet-Saani müürilt; siis nad tulid Jaabessi ja põletasid need seal.
13
Seejärel nad võtsid nende luud ja matsid Jaabessi tamariskipuu alla ning paastusid seitse päeva.
