Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale!

Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul!

Sest vaata, kuningad kogunesid ning läksid üheskoos tema vastu!

Nemad nägid ja tardusid, kohkusid, põgenesid ära!

Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega!

Mida õel kardab, see tabab teda, aga õigete igatsus rahuldatakse!

Kui Taaveti kojale anti teada ja üteldi, et Süüria on liidus Efraimiga, siis vabises tema ja ta rahva süda, otsegu vabiseksid metsapuud tuule käes!

Seepärast on mu niuded täis värinat: mind on haaranud väitused, otsegu sünnitaja krambid! ma olen kuuldust segaduses, ma olen nähtust jahmunud!

Mu süda väriseb, lõdisemine kohutab mind, puhteaeg, mida igatsesin, sai mulle ängistuseks!

Aga õelad on otsegu mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda!

Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal!

Siis kahvatas kuninga näojume ja ta mõtted kohutasid teda; ta niudeliigesed lõdisesid ja ta põlved peksid üksteise vastu!