Aga rahvas ütles Saulile: "Kas peab Joonatan surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Jehoova elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval ta tegi seda ühes Jumalaga!" Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.

Aga nad vastasid temale: "Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha.

Jäägu meist kaugele, et mässaksime Jehoova vastu ja taganeksime nüüd Jehoova järelt, ehitades altari põletusohvri, roaohvri ja tapaohvri jaoks lisaks Jehoova, meie Jumala altarile, mis on tema elamu ees!

Siis vastas rahvas ja ütles: "Jäägu see meist kaugele, et me jätame maha Jehoova ja teenime teisi jumalaid!

Ta tuleb ja hukkab need aednikud ja annab viinamäe teiste kätte!" Seda kuuldes nad ütlesid: "Ärgu seda sündigu!"

Ja Joonatan ütles Taavetile: "Jehoova, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või tunahomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juure ja ilmutan seda su kõrvale.

Aga Jehoova oli päev enne Sauli tulekut Saamueli kõrvale ilmutanud, üteldes:

Palju oled sina, Jehoova, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast! Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda! "

Issand Jehoova avas mu kõrva ja ma ei ole vastu pannud, ma ei ole mitte taganenud!

ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada annud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud.

Sest need sõnad, mis sa andsid mulle, olen ma annud neile, ja nemad on vastu võtnud ja teavad, et ma tõesti olen lähtunud sinu juurest, ja nemad on uskunud, et sina oled mind läkitanud.