Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal Taavet läkitas Joabi ja ühes temaga ta sulased ja kogu Iisraeli, ja need hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.
2
Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt üht naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.
3
Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis üteldi: "Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hetiit Uurija naine?"
4
Siis Taavet läkitas käskjalad ja laskis tema tuua. Ja kui ta tuli tema juure, siis ta magas tema juures; ta oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis ta läks tagasi oma kotta.
5
Ja naine sai käima peale; ta läkitas teatama Taavetile, üteldes: "Ma olen käima peal!"
6
Siis Taavet läkitas Joabile sõna: "Saada hetiit Uurija minu juure!" Ja Joab saatis Uurija Taaveti juure.
7
Ja kui Uurija tuli tema juure, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.
8
Ja Taavet ütles Uurijale: "Mine alla oma kotta ja pese jalgu!" Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.
9
Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste seltsi ega läinud alla oma kotta.
10
Kui Taavetile teatati ja üteldi: "Uurija ei olegi läinud oma kotta!" siis Taavet küsis Uurijalt: "Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?"
11
Aga Uurija vastas Taavetile: "Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte!"
12
Ja Taavet ütles Uurijale: "Jää siis ka veel täna siia ja homme ma saadan su ära!" Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.
13
Ja Taavet kutsus teda, ta sõi ja jõi tema juures, ja ta jootis tema purju; aga õhtul ta läks magama oma asemele ühes oma isanda sulastega ega läinud mitte alla oma kotta.
14
Hommikul aga kirjutas Taavet Joabile kirja ning läkitas selle ühes Uurijaga.
15
Ja kirjas oli ta kirjutanud ning ütelnud: "Pange Uurija kõige tugevama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!"
16
Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.
17
Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hetiit Uurija.
18
Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.
19
Ja ta käskis käskjalga, üteldes: "Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo
20
ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?
21
Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbaali poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nõnda et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? siis ütle: ka su sulane hetiit Uurija on surnud!"
22
Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.
23
Ja käskjalg ütles Taavetile: "Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.
24
Siis kütid ambusid su sulaste peale müürilt ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hetiit Uurija!"
25
Siis Taavet ütles käskjalale: "Ütle Joabile nõnda: ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda."
26
Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.
27
Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis Taavet läkitas järele ja võttis tema oma kotta; ja ta sai tema naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Jehoova silmis paha.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Jehoova läkitas Naatani Taaveti juure; ta tuli tema juure ning ütles temale: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2
Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3
aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisuke utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4
Siis tuli rikka mehe juure teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juure oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juure oli tulnud."
5
Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: "Nii tõesti kui Jehoova elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6
Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
7
Aga Naatan ütles Taavetile: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8
Mina olen sulle annud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle annud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel üht ja teist.
9
Mispärast sa oled põlanud Jehoova sõna, tehes, mis tema silmis paha on? Hetiit Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga!
10
Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hetiit Uurija naise enesele naiseks!
11
Nõnda ütleb Jehoova: vaata, ma lasen su omast soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega sellesinase päikese paistes!
12
Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal!"
13
Siis ütles Taavet Naatanile: "Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!" Ja Naatan ütles Taavetile: "Jehoova on juba su patu sulle andeks annud. sa ei sure!
14
Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Jehoova vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!"
15
Siis Naatan läks koju. Ja Jehoova lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16
Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17
Ta kojavanemad astusid ta juure, et teda tõsta maast üles, aga ta ei tahtnud mitte ega võtnud ühes nendega leiba.
18
Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält! Kuidas võiksime temale ütelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19
Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis mõistis Taavet, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulaseilt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud!"
20
Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Jehoova kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis ta küsis ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21
Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis asi see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22
Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: kes teab, vahest annab Jehoova mulle armu ja laps jääb elama?
23
Aga nüüd on ta surnud! Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juure, aga tema ei tule tagasi minu juure!"
24
Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juure ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Jehoova armastas teda
25
ning Taavet läkitas tema prohvet Naatani käe alla, kes Jehoova pärast nimetas teda Jedidjaks.
26
Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27
Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen ka vallutanud veehoidla.
28
Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29
Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30
Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31
Ja rahva, kes seal oli, ta tõi välja ja pani kivisaagide, raudkirgaste ja raudkirveste juure ja laskis orjata telliskiviahjude juures; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.
2
Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsegu põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.
3
Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.
4
Ja see küsis temalt: "Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?" Ja Amnon vastas temale: "Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde!"
5
Ja Joonadab ütles temale: "Heida voodisse ja tee ennast haigeks. Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: luba et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!"
6
Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: "Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!"
7
Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, üteldes: "Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!"
8
Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.
9
Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: "Saatke kõik inimesed mu juurest välja!" Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.
10
Siis ütles Amnon taamarile: "Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!" Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.
11
Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras ta temast kinni ja ütles temale: "Tule maga minu juures, mu õde!"
12
Aga ta ütles temale: "Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!
13
Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!"
14
Aga ta ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.
15
Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, miska ta teda vihkas, oli suurem kui armastus, miska ta oli teda armastanud! Ja Amnon ütles temale: "Tõuse üles, mine ära!"
16
Aga ta vastas temale: "Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!" Kuid ta ei tahtnud teda kuulata,
17
vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: "Ajage ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!"
18
Temal oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülikuubi; ja ta teener saatis tema välja ning sulges ukse tema taga.
19
Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.
20
Ja Absalom, tema vend, ütles talle: "Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!" Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.
21
Kui kuningas Taavet kuulis kõigist neist asjust, siis ta vihastus väga.
22
Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et ta oli tema õe Taamari ära naernud.
23
Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.
24
Ja Absalom tuli kuninga juure ning ütles: "Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas ühes sulastega oma sulase juure!"
25
Aga kuningas vastas Absalomile: "Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks!" Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.
26
Ent Absalom ütles: "Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!" Ja kuningas küsis temalt: "Mispärast peaks tema minema ühes sinuga?"
27
Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna ühes temaga.
28
Ja Absalom käskis oma poisse, üteldes: "Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on viinarõõmus ja mina teile ütlen: "Lööge Amnon maha!" siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!"
29
Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma hobueesli selga ja põgenesid.
30
Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: "Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainustki!"
31
Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.
32
Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: "Ärgu mõtelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta tema õe Taamari ära naeris!
33
Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda asja südamesse, et ta mõtleb: kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!"
34
Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt!
35
Siis ütles Joonadab kuningale: "Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis!"
36
Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid! Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.
37
Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juure. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.
38
Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.
39
Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.
2
Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juure kohtusse, kutsus Absalom enese juure ja küsis: "Kust linnast sa oled?" Ja kui ta vastas: "Su sulane on ühest Iisraeli suguharust!"
3
siis ütles Absalom temale: "Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks!"
4
Ja Absalom jätkas: "Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juure ja mina mõistaksin temale õigust!"
5
Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
6
Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juure kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
7
Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: "Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen annud Jehoovale!
8
Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, üteldes: kui Jehoova viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Jehoovat!"
9
Ja kuningas ütles temale: "Mine rahuga!" Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
10
Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli sugudele: "Kui te kuulete sarvehäält, siis ütelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!"
11
Ja Absalomiga ühes läks Jeruusalemast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
12
Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta järele ja laskis kutsuda giilonlase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
13
Aga üks teate tooja tuli Taavetile ütlema: "Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole!"
14
Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid ühes temaga Jeruusalemas: "Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!"
15
Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: "Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks!"
16
Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
17
Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juure.
18
Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
19
Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: "Miks sinagi tuled ühes meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juure, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast.
20
Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda ühes meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan! Mine tagasi ja vii oma vennad ühes enesega. Arm ja ustavus sulle!"
21
Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!"
22
Ja Taavet ütles Ittaile: "Tule siis ja mine edasi!" Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetimad, kes olid ühes temaga.
23
Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kiidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrve suunas.
24
Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid ühes temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.
25
Ja kuningas ütles Saadokile: "Vii Jumala laegas tagasi linna. Kui ma Jehoova silmis armu leian, siis ta toob mind tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.
26
Aga kui ta ütleb nõnda: mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!"
27
Ja kuningas ütles preester Saadokile: "Sina oled nägija, mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlemate pojad ühes teiega.
28
Vaata, ma viivitan kõrve lähteil, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks!"
29
Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.
30
Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik ühes temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.
31
Kui Taavetile teatati ja üteldi: "Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures!" siis ütles Taavet: "Jehoova, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!"
32
Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal!
33
Ja Taavet ütles temale: "Kui sa tuled ühes minuga, siis sa oled mulle koormaks!
34
Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: kuningas, ma tahan olla su sulane! Varem ma olin su isa sulane, aga nüüd ma tahan olla sinu sulane - siis sa võid mulle Ahitofeli nõu tühjaks teha.
35
Eks ole seal ühes sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik, mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja Ebjatarile.
36
Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik sõnumid, mis kuulete!"
37
Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom jõudis Jeruusalemma.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.
2
Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel, kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: "Ka mina ise tulen ühes teiega!"
3
Aga rahvas ütles: "Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust! Seepärast on nüüd parem, kui sa linnast meile appi tuled."
4
Siis ütles kuningas neile: "Ma teen, nagu teie silmis hea on!" Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja sadade ja tuhandete kaupa.
5
Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, üteldes: "Olge heatahtlikud nooruki Absalomi vastu!" ja kõik rahvas kuulis, kui kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.
6
Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.
7
Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.
8
Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk!
9
Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas hobueesli seljas, ja kui hobueesel jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna hobueesel läks tema alt edasi.
10
Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: "Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!"
11
Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: "Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö!"
12
Aga mees vastas Joabile: "Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, üteldes: igaüks kaitsku noorukit Absalomi!
13
Või oleksin pidanud petma iseennast? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal!"
14
Siis ütles Joab: "Mina ei saa nõnda su ees oodata!" Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.
15
Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.
16
Siis Joab puhus sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli jälitamast, sest Joab peatas rahva.
17
Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suure kaevandisse ja püstitasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu Iisrael põgenes, igaüks oma telki.
18
Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba, mis on Kuningaorus, sest ta ütles: "Mul ei ole poega mu nime mälestuseks!" Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse tänapäevani Absalomi mälestusmärgiks.
19
Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: "Ma jooksen nüüd ja viin kuningale rõõmusõnumi, et Jehoova on nõutanud temale õiguse ta vaenlaste käest!"
20
"Aga Joab ütles temale: "Täna sa ei ole rõõmusõnumi kuulutaja; mõnel muul päeval sa võid viia rõõmusõnumit, aga täna sa ei või viia rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud!"
21
Siis ütles Joab ühele etiooplasele: "Mine teata kuningale, mida sa oled näinud!" Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.
22
Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile: "Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!" Aga Joab ütles: "Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei makseta ju rõõmusõnumi tooja tasu!
23
Ta vastas: "Saagu mis saab, ma jooksen!" Siis ta ütles temale: "Jookse!" Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.
24
Taavet istus mõlemate väravate vahel. Kui vahimees läks müüri peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe, siis tuli üksik mees joostes!
25
Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles: "Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus!" Ja mees tuli üha ligemale.
26
Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis väravasse ning ütles: "Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!" Aga kuningas ütles: "Ka see toob häid sõnumeid!"
27
Ja vahimees ütles: "Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki poja Ahimaatsi jooksu moodi!" Ja kuningas ütles: "See on hea mees ja ta tuleb hea sõnumiga!"
28
Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: "Rahu!" Siis ta kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: "Kiidetud olgu Jehoova, sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu isanda kuninga vastu!"
29
Kuningas küsis: "Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?" Ja Ahimaats vastas: "Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga sulase ja mind, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli!"
30
Ja kuningas ütles: "Astu kõrvale ja seisa seal!" Ja ta astus kõrvale ning jäi sinna seisma.
31
Ja vaata, etiooplane tuli! Ja etiooplane ütles: "Võtku mu isand kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Jehoova on täna nõutanud sulle õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!"
32
Kuningas küsis etiooplaselt: "Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?" Ja etiooplane vastas: "Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema nõnda nagu sündis selle noorukiga!"
