Kord kukkus Ahasja Samaarias oma ülakambri aknavõredest läbi ja jäi haigeks. Ta läkitas käskjalad ja ütles neile: "Minge küsige Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt, kas ma saan terveks sellest haigusest?"

Seepärast ütleb Jehoova nõnda: voodist, kuhu sa oled läinud, sa ei astu enam alla, vaid pead tõesti surema!" Ja Eelija läks teele.

Nad vastasid temale: "Keegi mees tuli meile vastu ja ütles meile: minge tagasi kuninga juure, kes teid läkitas, ja ütelge temale: nõnda ütleb Jehoova: kas ei ole Iisraelis Jumalat, et sa läkitad küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt? Seepärast sa ei astu enam alla voodist, kuhu sa oled läinud, vaid pead tõesti surema!"

Ja nad vastasid temale: "Mees kandis karusnahka ja tal oli niuete ümber nahkvöö vööl!" Siis ta ütles: "See oli tisbelane Eelija!"

Aga Eelija kostis ja ütles viiekümnepealikule: "Kui ma olen jumalamees, siis tulgu taevast tuli ja põletagu sind ja su viiskümmend meest!" Ja taevast tuligi tuli ning põletas tema ja ta viiskümmend meest.

Aga Eelija kostis ja ütles neile: "Kui ma olen jumalamees, siis tulgu taevast tuli ja põletagu sind ja su viiskümmend meest!" Ja taevast tuligi Jumala tuli ning põletas tema ja ta viiskümmend meest.

Vaata, taevast tuli tuli ning põletas kaks esimest viiekümnepealikut ja nende viied kümmned. Aga olgu nüüd minu hing su silmis kallis!"

Ja ta ütles kuningale: "Nõnda ütleb Jehoova: et sa läkitasid käskjalad küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt, nagu ei oleks Iisraelis Jumalat, kellelt sõna küsida, siis ei astu sa enam alla voodist, kuhu sa oled läinud, vaid pead tõesti surema!"

Ja mis veel tuleks ütelda Ahasjast, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?

Ja Eelija ütles Eliisale: "Jää ometi siia, sest Jehoova on mind läkitanud Peetelisse!" Aga Eliisa vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha!" Ja nad läksid alla Peetelisse.

Ja Eelija ütles temale: "Eliisa, jää ometi siia, sest Jehoova on mind läkitanud Jeerikosse!" Aga tema vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha!" Ja nad tulid Jeerikosse.

Ja Eelija ütles temale: "Jää ometi siia, sest Jehoova on mind läkitanud Jordani ääre!" Aga ta vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha!" Ja nad mõlemad läksid.

Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see pooldus siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda.

Ta vastas: "Sa oled palunud rasket asja! Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte, siis ei sünni!"

Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: "Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!" Seejärele ta ei näinud teda enam! Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks.

Siis ta võttis Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja lõi vett ning ütles: "Kus on Jehoova, Eelija Jumal?" Kui temagi oli löönud vett, siis pooldus see siia- ja sinnapoole, ja Eliisa läks üle.

Ja nad ütlesid temale: "Vaata ometi, su sulaseid on viiskümmend meest, vahvad mehed; nad võiksid ju minna ja otsida su isandat, sest vahest on Jehoova vaim teda viinud ja heitnud mõne mäe peale või mõnesse orgu?" Aga ta vastas: "Ärge läkitage kedagi!"

Kui nad tulid tagasi tema juure, kuna tema oli jäänud Jeerikosse, siis ta ütles neile: "Eks ma ütelnud teile, et ärge minge?"

Ja tema ütles: "Tooge mulle üks uus kauss ja pange sellesse soola!" Ja nad tõid temale.

Ja vesi muutus heaks Eliisa sõna kohaselt, mis ta ütles, ja on seda tänapäevani.

Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Jehoova nimel. Ja metsast tuli kaks karu ja need kiskusid neist lõhki nelikümmend kaks poissi!

Mingem nüüd Jordani ääre ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime endile valmistada paiga, kus saame istuda!" Ja ta ütles: "Minge!"

Ja ta läks ühes nendega. Nad tulid Jordani ääre ja raiusid puid.

Aga jumalamees küsis: "Kuhu see kukkus?" Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas ühe puu ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma!

Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, üteldes: "Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri!"

Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.

Siis ütles üks tema sulaseist: "Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada needki sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris!"

Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.

Aga ta vastas: "Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!"

Kui siis süürlased tulid tema juure, palus Eliisa Jehoovat ja ütles: "Löö sedasinast rahvast pimestusega!" Ja ta lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale.

Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: "Jehoova, tee lahti nende silmad, et nad näeksid!" Ja Jehoova tegi lahti nende silmad ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat!

Aga ta vastas: "Ära löö! Kas sa lööd maha need, kelled sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juure!"

Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.

Ja kord kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, kisendas üks naine temale ja ütles: "Aita, mu isand kuningas!"

Ja kuningas küsis temalt: "Mida sa soovid?" Ja ta vastas: "See naine ütles mulle: anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja!

Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli kotiriie seespool vastu ihu!

Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juure, oli Eliisa vanemaile ütelnud: "Kas näete, kuidas see tapjapoeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?"

Siis kostis pealik, kelle käele kuningas toetus, jumalamehele ja ütles: "Vaata, isegi kui Jehoova teeks luugid taevasse, kuidas see küll võiks sündida?" Aga ta vastas: "Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid sa ei saa seda süüa!"

Kui me mõtleksime, et läheme linna, siis on linnas nälg ja me sureme seal; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti! Aga lähme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!"

Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad ütlesid üksteisele: "Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hetiitide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile kallale!"

Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha.

Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid neile ja ütlesid: "Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need olid olnud!"

Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: "Ma ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale peitu, ise mõteldes: kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad elusalt kinni ja läheme linna!"

Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas järele Süüria sõjaväele, üteldes: "Minge ja vaadake!"

Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe seekli Jehoova sõna kohaselt!

Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja ütelnud: "Homme sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool külimittu peent jahu ka ühe seekli,"

Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks!

Aga Jooseba, kuningas Joorami tütar, Ahasja õde, võttis Joase, Ahasja poja, ja viis tema surmatavate kuningapoegade hulgast salaja ühte magamistarvete kambrisse, tema ja ta imetaja; ja nad peitsid teda Atalja eest, nõnda et ta ei saanud surma.

Aga seitsmendal aastal Joojada läkitas järele ja tõi kaarlaste ja ihukaitse sajapealikud ning laskis need tulla enese juure Jehoova kotta; ja ta tegi nendega lepingu, vannutas neid Jehoova kojas ja näitas neile kuningapoega.

kolmas osa olgu Suuri väravas ja kolmas osa väravas ihukaitse taga - koja vahiteenistust te peate pidama vaheldumisi -

Asuge siis ringi ümber kuninga, igaühel oma sõjariistad käes, ja kes rivile ligineb, see surmatagu! Nõnda olge kuninga juures, kui ta välja läheb või sisse tuleb!"

 Ja preester andis sajapealikuile piigid ja kilbid, mis olid kuulunud kuningas Taavetile ja mis olid Jehoova kojas.

Siis tõi ta välja kuningapoja, pani temale krooni pähe ja andis tunnistuskirja kätte ja nad tõstsid tema kuningaks ning võidsid teda; ja nad plaksutasid käsi ning ütlesid: "Elagu kuningas!"

Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures, nagu oli viisiks, ja pealikud ning pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid! Siis käristas Atalja oma riided lõhki ja hüüdis: "Vandenõu! Vandenõu!"

Siis nad panid käed ta külge; ja kui ta oli jõudnud teele, mida mööda viiakse hobuseid kuningakotta, siis surmati ta seal.

Siis läks kogu maa rahvas Baali kotta ja nad kiskusid selle maha; nad purustasid sootumaks selle altarid ja kujud, ja tapsid Mattani, Baali preestri, altarite ees. Seejärel seadis preester valvurid Jehoova kojale.

Ja kogu maa rahvas oli rõõmus, ja linnas oli rahu, kui Atalja oli kuningakoja juures mõõgaga surmatud.

Jehu seitsmendal aastal Joas sai kuningaks ja ta valitses Jeruusalemas nelikümmend aastat; ta ema nimi oli Sibja, Beer-Sebast.

Aga ohvrikünkad ei kadunud, vaid rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.

võtku preestrid enestele, igaüks oma tuttavalt, aga nad peavad kohendama koja lagunud kohti, kõike, mis seal leitakse olevat lagunud!"

Siis kuningas Joas kutsus preester Joojada ja teised preestrid ning ütles neile: "Miks te ei kohenda kojas seda, mis on lagunud? Aga nüüd ärge võtke raha oma tuttavailt enam enestele, vaid andke see lagunud koja heaks!"

Siis preester Joojada võttis ühe kirstu, puuris augu kaanesse ja pani selle altari kõrvale, paremale poole, kui minna Jehoova kotta; ja preestrid, lävehoidjad, panid sinna kõik raha, mis toodi Jehoova kotta.

Siis anti vaetud raha tööjuhatajate kätte, kellede hooleks oli antud Jehoova koda, ja nemad maksid puuseppadele ja ehitustöölistele, kes töötasid Jehoova kojas,

Aga hõbekausse, tahikääre, piserdusnõusid, pasunaid, mitte ühtki kuld- või hõberiista, ei tehtud Jehoova kojale selle raha eest, mis toodi Jehoova kotta,

Meestega, kellede kätte raha anti, et nad annaksid selle töölistele, ei peetud arvet, sest nad talitasid ausasti.

Sel ajal tuli Süüria kuningas Hasael ja sõdis Gati vastu ning vallutas selle. Aga kui Hasael pööras oma silmnäo, et minna üles Jeruusalema vastu,

Ja mis veel tuleks ütelda Joasest ja kõigest, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?

Joosakar, Simeati poeg, ja Joosabad, Someri poeg, tema sulased, olid need, kes lõid tema surnuks; ja ta maeti oma vanemate juure Taaveti linna; ja tema poeg Amasja sai tema asemel kuningaks.