1
Ja neil päevil sündis, et vilistid kogusid oma väehulgad sõjakäigule, võitluseks Iisraeli vastu; ja Aakis ütles Taavetile: "Tea, et sul tuleb ühes minuga minna välja leeri, sinul ja su meestel!"
2
Ja Taavet ütles Aakisele: "Hea küll! Sa saad ka teada, mida su sulane suudab teha!" Ja Aakis ütles Taavetile: "Hea küll! ma panen sind kogu ajaks kaitsma mu pead!"
3
Saamuel oli surnud, kogu Iisrael oli teda leinanud ja nad olid ta matnud Raamasse, ta omasse linna. Ja Saul oli maalt kaotanud lausujad ja ennustajad.
4
Ja vilistid kogunesid ja tulid ning lõid leeri üles Suunemisse; ja Saul kogus kokku kogu Iisraeli ning nemad lõid leeri üles Gilboasse.
5
Aga kui Saul nägi vilistide leeri, siis ta kartis ja ta süda värises väga.
6
Ja Saul küsis Jehoovalt, aga Jehoova ei vastanud temale ei unenägude, Uurimi ega prohvetite läbi.
7
Siis Saul ütles oma sulastele: "Otsige mulle üks naine, kellel on lausuja vaim, siis ma lähen tema juure ja küsin temalt!" Ja ta sulased ütlesid temale: "Vaata, Een-Dooris on lausuja vaimuga naine!"
8
Siis Saul tegi ennast tundmatuks, pani teised riided selga ja läks, tema ja kaks meest ühes temaga, ja nad tulid öösel naise juure; ja ta ütles: "Ennusta ometi mulle vaimu abil ja lase tõusta mu ette see, keda ma sulle nimetan!"
9
Aga naine vastas temale: "Vaata, sa ju tead, mida Saul on teinud, kuidas ta maalt kaotas lausujad ja ennustajad! Miks tahad nüüd seada mu hingele püünist, et saata mind surma?"
10
Aga Saul vandus temale Jehoova juures, üteldes: "Nii tõesti kui Jehoova elab, selle asja eest ei taba sind karistus!"
11
Naine küsis: "Keda pean laskma tõusta su ette?" Ja ta vastas: "Lase Saamuel tõusta mu ette!"
12
Aga kui naine nägi Saamueli, siis ta kisendas kõvasti; ja naine rääkis Saulile, üteldes: "Miks sa mind petsid? Sina oled ju Saul!"
13
Aga kuningas ütles temale: "Ära karda! Ütle ainult, mida sa näed!" Ja naine ütles Saulile: "Ma näen jumalat maa seest üles tõusvat!"
14
Siis ta küsis temalt: "Kuidas ta välja näeb?" Ja ta vastas: "Üks vana mees tõuseb üles ja tal on kuub seljas!" Siis mõistis Saul, et see oli Saamuel, ja ta heitis silmili maha ning kummardas.
15
Ja Saamuel küsis Saulilt: "Miks sa tülitad mind, lastes mind üles tõusta?" Ja Saul vastas: "Mul on väga kitsas käes, sest vilistid sõdivad mu vastu ja Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude läbi! Sellepärast ma hüüdsin sind, et sa annaksid mulle teada, mida ma pean tegema!"
16
Aga Saamuel ütles: "Mispärast sa küsid minult, kui Jehoova on sinu juurest lahkunud ja on saanud su vaenlaseks?
17
Jehoova on tõesti sulle teinud, nagu ta minu läbi on rääkinud: Jehoova on kiskunud kuningriigi sinu käest ja on selle annud su ligimesele Taavetile!
18
Et sa ei ole kuulanud Jehoova häält ega ole annud amalekile tunda tema tulist viha, siis on nüüd Jehoova teinud seda sinule.
19
Jehoova annab ka Iisraeli ühes sinuga vilistide kätte ja homme oled sa ühes oma poegadega minu juures! Jehoova annab vilistide kätte ka Iisraeli leeri!"
20
Siis langes Saul äkitselt täies pikkuses maha, nii väga kartis ta Saamueli sõnu! Temal ei olnud ka enam jõudu, sest ta ei olnud leiba söönud kogu päeva ja kogu öö.
21
Aga naine tuli Sauli juure, ja nähes, et ta oli väga hirmunud, ütles temale: "Vaata, su ümmardaja kuulis su häält ja ma võtsin oma elu iseenese kätte ning kuulsin su sõnu, mis sa mulle kõnelesid!
22
Ja nüüd kuule ometi ka sina oma ümmardaja häält ja lase ma panen su ette palukese leiba; söö, et sul oleks jõudu teeleminekuks!"
23
Aga ta keeldus ja ütles: "Mina ei söö!" Siis käisid temale peale niihästi ta sulased kui ka naine, ja ta kuulis nende häält; ja ta tõusis maast ning istus voodi peale.
24
Ja naisel oli kodus nuumvasikas; ta tappis selle kiiresti, võttis jahu, sõtkus ja küpsetas hapnemata leiba.
25
Ja ta tõi Sauli ja tema sulaste ette ning need sõid; siis nad tõusid ja läksid ära selsamal ööl.
