1
Ja Taavet mõtles südames: "Ühel päeval ma saan ometi otsa Sauli käe läbi; mul ei ole tõesti paremat kui põgeneda vilistide maale, siis tüdineb Saul mind edaspidi otsimast kõigist Iisraeli rajadest ja nõnda ma pääsen tema käest."
2
Taavet võttis kätte ja läks, tema ja kuussada meest, kes olid ühes temaga, Gati kuninga Aakise, Maoki poja juure.
3
Ja Taavet jäi Aakise juure Gatti, tema ja ta mehed, igaüks oma perega, Taavetil tema kaks naist: jisreellanna Ahinoam, ja Abigail, karmellase Naabali naine.
4
Kui Saulile teatati, et taavet oli põgenenud Gatti, siis ta ei otsinud teda enam.
5
Ja Taavet ütles Aakisele: "Kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis lase anda mulle paik ühes lagendiku linnas, et ma seal võiksin elada. Sest miks peaks su sulane elama ühes sinuga kuningalinnas?"
6
Nii andis Aakis temale selsamal päeval Siklagi. Sellepärast on Siklag tänapäevani Juuda kuningate päralt.
7
Ja aega, mis Taavet elas vilistide maal, oli aasta ja neli kuud.
8
Taavet läks siis oma meestega ja nad tungisid kallale gesurlastele, girslastele ja amalekkidele, sest need olid maa elanikud muistsest ajast kuni Suuri teelahkmeni ja kuni Egiptusemaani.
9
Ja Taavet hävitas maa ega jätnud elama ei meest ega naist; aga ta võttis pudulojused, veised, eeslid, kaamelid ja riided, pöördus siis tagasi ja tuli Aakise juure.
10
Ja kui Aakis küsis: "Kuhu te täna röövretke tegite?" siis vastas Taavet: "Juuda Lõunamaale" või "jerahmeellaste Lõunamaale" või keenlaste Lõunamaale."
11
Taavet ei jätnud elama ei meest ega naist, et tuua neid Gatti, sest ta mõtles: "Muidu võiksid need meist jutustada ja ütelda: Taavet tegi nõnda ja niisugune oli ta viis kogu selle aja, mis ta elas vilistide väljadel!"
12
Aga Aakis uskus Taavetit ja mõtles: "Ta on teinud ennast hoopis vastumeelseks oma rahva juures Iisraelis ja jääb igavesti mulle sulaseks."
