1
Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: "Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?"
2
Ja ta vastas temale: "Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat ilma et ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!"
3
Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: "Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastuks. Jah, nii tõesti kui Jehoova elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm!"
4
Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!"
5
Ja Taavet ütles Joonatanile: "Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll ühes kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
6
Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver!
7
Kui ta ütleb nõnda: Hea küll! siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib väga põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
8
Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud ühes enesega Jehoova liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juure?"
9
Ja Joonatan ütles: "Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata!"
10
Aga Taavet küsis Joonatanilt: "Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?"
11
Ja Joonatan vastas Taavetile: "Tule, lähme väljale!" Ja nad mõlemad läksid väljale.
12
Ja Joonatan ütles Taavetile: "Jehoova, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või tunahomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juure ja ilmutan seda su kõrvale.
13
Jehoova tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sind ära, et sa võiksid minna rahuga! Ja Jehoova olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!
14
Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Jehoova armastust, et ma ei sureks!
15
Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Jehoova kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!"
16
Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu juhuks, kui Jehoova nõuab aru Taaveti vaenlastelt.
17
Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
18
Ja Joonatan ütles temale: Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.
19
Aga tunahomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja istu sealse kivi ääre.
20
Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
21
Ja vaata, ma läkitan poisi, üteldes: "Mine otsi nooli!" Aga kui ma ütlen poisile: "Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!" siis tule, sest sul on siis rahu ega mitte midagi muud, nii tõesti kui Jehoova elab!
22
Aga kui ma ütlen noorele mehele nõnda: "Vaata, nooled on sinust sealpool!" siis mine, sest Jehoova saadab sind ära!
23
Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Jehoova on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel!"
24
Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
25
Kuningas istus, nagu alati, oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
26
Aga Saul ei ütelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: "Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas!"
27
Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: "Mispärast ei ole Iisai poeg niihästi eile kui täna leivale tulnud?"
28
Ja Joonatan kostis Saulile: "Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
29
ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ta ei ole tulnud kuninga lauda."
30
Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: "Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
31
Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel! Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juure, sest ta on surmalaps!"
32
Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: "Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?"
33
Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
34
Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.
35
Järgmisel hommikul Joonatan läks Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
36
Ja ta ütles oma poisile: "Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!" Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
37
Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: "Eks ole nool sinust eespool?"
38
Ja Joonatan hüüdis poisile järele: "Rutta nobedasti, ära seisa!" Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juure.
39
Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
40
Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli ühes temaga, ja ütles temale: "Mine vii linna!"
41
Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid üksteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
42
Siis ütles Joonatan Taavetile: "Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Jehoova nime juures oleme vandunud ja ütelnud: Jehoova olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!"
