1
Ja ühel päeval juhtus, et Joonatan, Sauli poeg, ütles poisile, kes kandis tema sõjariistu: "Tule, lähme vilistide valvemeeskonna juure, kes on seal teispool!" Aga oma isale ta sellest ei kõnelnud.
2
Saul istus siis Gibea servas Miigronis oleva granaatõunapuu all ja ühes temaga olevat rahvast oli ligi kuussada meest,
3
ja õlarüüd kandis Ahija, Siilos olnud Jehoova preestri Eeli poja Piinehasi poja Iikabodi venna Ahituubi poeg; ka rahvas ei teadnud, et Joonatan oli ära läinud.
4
Mõlemal pool kuru, mida Joonatan tahtis vilistide valvemeeskonna juure minnes ületada, oli kaljurünk niihästi siin- kui sealpool; ühe nimi oli Booses ja teise nimi oli Senne.
5
Üks rünk oli sambana põhja pool Mikmasi kohal, teine lõuna pool Geba kohal.
6
Ja Joonatan ütles poisile, oma sõjariistade kandjale: "Tule, lähme nende ümberlõikamatute valvemeeskonna juure, vahest teeb Jehoova midagi meie heaks, sest pole midagi, mis keelaks Jehoovat aitamast palju või pisku läbi!"
7
Ja tema sõjariistade kandja ütles talle: "Tee kõik, milleks su süda kutsub! Mine, vaata, ma olen sinuga ühes nõus!"
8
Ja Joonatan ütles: "Vaata, minnes üles meeste juure, me näitame endid neile.
9
Kui nad ütlevad meile nõnda: seiske paigal, kuni me tuleme teie juure, siis me jääme oma kohale ega lähe üles nende juure.
10
Aga kui nad ütlevad meile nõnda: tulge üles meie juure, siis me läheme, sest siis on Jehoova annud nad meie kätte ja see olgu meile märgiks!"
11
Kui nad mõlemad siis said nähtavaks vilistide valvemeeskonnale, ütlesid vilistid: "Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud!"
12
Ja valvemeeskonna mehed hüüdsid Joonatani ja tema sõjariistade kandjat ning ütlesid: "Tulge üles meie juure, siis me teid alles õpetame!" Aga Joonatan ütles oma sõjariistade kandjale: "Tule mu järel, sest Jehoova on annud nad Iisraeli kätte!"
13
Ja Joonatan ronis üles käte ja jalgade abil, ja vilistid langesid Joonatani ees ning ta sõjariistade kandja tappis neid tema taga!
14
See oli esimene taplus, kus Joonatan ja tema sõjariistade kandja lõid maha ligi kakskümmend meest umbes ühe adramaa poole vaomaa peal.
15
Siis tekkis hirm leeris ja väljal ning kogu rahval, valvemeeskonnad ja hävitusjõugud lõdisesid samuti! Maa värises - ja tekkis hirm Jumala ees!
16
Kui Sauli vahimehed Benjamini Gibeas vaatasid, ennäe, siis voogas rahvahulk sinna ja tänna!
17
Ja Saul ütles rahvale, kes oli ühes temaga: "Lugege ometi üle ja vaadake, kes on meie juurest ära läinud!" Ja nad lugesid üle, ja vaata, puudusid Joonatan ja tema sõjariistade kandja!
18
Siis ütles Saul Ahijale: "Too Jumala laegas siia!" Sest Jumala laegas oli sel ajal Iisraeli laste juures.
19
Aga kui Saul veel preestriga rääkis, läks kära vilistide leeris üha suuremaks. Ja Saul ütles preestrile: "Tõmba oma käsi tagasi!"
20
Siis Saul ja kõik rahvas, kes oli ühes temaga, tõstsid sõjakisa ja saabusid võitluspaika, ja vaata, ühe mõõk oli teise vastu, segadus oli väga suur!
21
Ja need heebrealased, kes olid endisest ajast vilistide juures, kes olid ühes nendega leeri tulnud, pöördusid ümber ja nemadki liitusid Iisraeli lastega, kes olid ühes Sauli ja Joonataniga.
22
Ja kui kõik need Iisraeli mehed, kes olid peitu pugenud Efraimi mägestikus, kuulsid, et vilistid põgenesid, siis ajasid ka nemad neid tapluses taga.
23
Nõnda aitas Jehoova sel päeval Iisraeli ja taplus kandus teispoole Beet-Aavenit.
24
Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, üteldes: "Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!" Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.
25
Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas!
26
Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juure, sest rahvas kartis vannet!
27
Joonatan aga ei olnud kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama!
28
Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: "Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb!" Seepärast on rahvas nii väsinud!
29
Ja Joonatan ütles: "Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!
30
Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt! Sest nüüd ei ole vilistide kaotus mitte suurenenud!"
31
Sel päeval nad olid löönud viliste Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.
32
Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis pudulojuseid, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid ühes verega.
33
Aga Saulile anti teada ja üteldi: "Vaata, rahvas teeb pattu Jehoova vastu, kui ta sööb ühes verega!" Ja tema ütles: "Teie ei ole olnud truud! Veeretage nüüd mu juure üks suur kivi!"
34
Ja Saul ütles: "Minge laiali rahva sekka ja ütelge neile: igaüks toogu minu juure oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Jehoova vastu, süües ühes verega!" Ja sel ööl tõi kogu rahvas, igaüks temal oleva härja, ja nad tapsid seal.
35
Ja Saul ehitas altari Jehoovale; see oli esimene altar, mille ta Jehoovale ehitas.
36
Ja Saul ütles: "Lähme öösel vilistidele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles üht-ainustki!" Ja nemad vastasid: "Tee kõik, mis su silmis hea on!" Aga preester ütles: "Astugem siia Jumala ette!"
37
Siis küsis Saul Jumalalt: "Kas sa annad nad Iisraeli kätte?" Aga ta ei vastanud temale sel päeval.
38
Siis ütles Saul: "Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!
39
Sest nii tõesti kui Jehoova elab, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, ta peab surema!" Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.
40
Siis ütles Saul kogu Iisraelile: "Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!" Ja rahvas vastas Saulile: "Tee, mis su silmis hea on!"
41
Ja Saul ütles Jehoovale, Iisraeli Jumalale: "Anna süütu!" Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.
42
Siis ütles Saul: "Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!" Ja liisk langes Joonatanile.
43
Ja Saul ütles Joonatanile: "Räägi mulle, mida sa oled teinud?" Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: "Ma maitsesin tõesti mul käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!"
44
Siis ütles Saul: "Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!"
45
Aga rahvas ütles Saulile: "Kas peab Joonatan surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Jehoova elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval ta tegi seda ühes Jumalaga!" Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.
46
Siis Saul läks ära ega ajanud viliste taga, ja vilistid läksid oma paika.
47
Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis ta sõdis kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu, moabiitide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistide vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas.
48
Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta rüüstajate käest.
49
Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe tütre nimed olid: esmasündinu nimi Meerab ja noorema nimi Miikal.
50
Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli isa venna Neeri poeg.
51
Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad.
52
Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistide vastu; ja kui Saul iganes nägi mõnd tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juure.
