1
Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mägestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.
2
Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.
3
See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Jehoovale Siilos; seal olid Jehoova preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.
4
Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.
5
Aga Hannale andis ta üheainsa tüki, ainult sellepärast et ta Hannat armastas, kuigi Jehoova oli sulgenud tema lapsekoja.
6
Ja ta kaasnaine solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Jehoova oli sulgenud ta lapsekoja.
7
Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Jehoova kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.
8
Siis küsis temalt ta mees Elkana: "Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks on su süda kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?"
9
Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Jehoova templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,
10
ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Jehoova poole ja nuttis väga.
11
Ja ta andis tõotuse ning ütles: "Vägede Jehoova, kui sa tõesti vaatad oma ümmardaja viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma ümmardajat, vaid annad oma ümmardajale meessoost järglase, siis ma annan tema Jehoovale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!"
12
Ja kui ta nõnda Jehoova ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,
13
sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.
14
Ja Eeli ütles temale: "Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest viin haihtuda!"
15
Aga Hanna vastas ning ütles: "Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; viina ega vägijooki ma ei ole joonud, vaid ma olen oma hinge Jehoova ees välja valanud!
16
Ära pea oma ümmardajat kõlvatumaks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!"
17
Ja Eeli vastas ning ütles: "Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!"
18
Ja tema ütles: "Leidku su ümmardaja armu su silmis!" Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.
19
Ja nad tõusid hommiku vara ning kummardasid Jehoova ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Jehoova pidas teda meeles.
20
Ja Hanna sai käima peale ning pärast päevade möödumist ta tõi poja ilmale ja pani temale nimeks Saamuel, "sest ma palusin teda Jehoovalt", ütles Hanna.
21
Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Jehoovale ohverdama igaaastast ohvrit ja oma tõotust,
22
Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: "Alles siis kui poiss on võõrutatud, ma viin tema, et ta võiks ilmuda Jehoova palge ette ja jääda sinna igavesti!"
23
Ja ta mees Elkana ütles temale: "Tee nagu su silmis hea on, jää koju, kuni sa tema oled võõrutanud; Jehoova ainult kinnitagu oma sõna!" Ja naine jäi koju ning imetas oma poega, kuni ta tema võõrutas.
24
Ja ta viis tema enesega ühes, kui ta tema oli võõrutanud, ühes kolmeaastase härjavärsi, poole vaka jahu ja kruusi viinaga; ta viis tema Jehoova kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke.
25
Ja nad tapsid härjavärsi ning tõid poisi Eeli juure.
26
Ja Hanna ütles: "Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Jehoovat paludes!
27
Selle poisi pärast ma palusin ja Jehoova andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin.
28
Seepärast annan minagi tema Jehoovale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Jehoovale!" Ja Saamuel kummardas seal Jehoovat.
