1
Ja neil päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut, juhtus, et nälg oli maal. Siis läks üks mees Petlemmast Juudamaalt, et võõrana elada Moabi väljadel, tema ja ta naine ja kaks poega.
2
Selle mehe nimi oli Elimelek, ta naise nimi Noomi ja ta kahe poja nimed Mahlon ja Kiljon; nad olid efratlased Petlemmast Juudamaalt, ja nad tulid Moabi väljadele ning jäid sinna.
3
Aga Elimelek, Noomi mees, suri, ja Noomi jäi järele oma kahe pojaga.
4
Ja need võtsid endile moabi naised: ühe nimi oli Orpa ja teise nimi Rutt; ja nad elasid seal ligi kümme aastat.
5
Siis surid ka mõlemad, Mahlon ja Kiljon, ning naine jäi järele oma kahest pojast ja mehest.
6
Ta võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt tagasi, sest ta oli Moabi väljadel kuulnud, et Jehoova oli hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba.
7
Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga ühes ta kaks miniat. Aga olles teel tagasi Juudamaale,
8
ütles Noomi oma mõlemale miniaile: "Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Jehoova tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja minule!
9
Andku teile Jehoova, et leiaksite varjupaiga kumbki oma mehe kojas!" Ja ta suudles neid. Aga nad tõstsid häält ja nutsid
10
ning ütlesid temale: "Ei, me läheme ühes sinuga su rahva juure!"
11
Aga Noomi ütles: "Minge tagasi, mu tütred! Miks peaksite tulema ühes minuga? On mul siis veel poegi üsas, et need võiksid saada teile meesteks?
12
Minge tagasi, mu tütred, minge, sest mina olen liiga vana, et minna mehele! Kui ma ütleksin: mul on veel lootust, kui ma veel täna öösel saaksin mehele ja sünnitaksin poegigi,
13
kas tahaksite siis oodata, kuni nad suureks saavad? Kas tahate seni meheleminekust hoiduda? Ei, mu tütred, mina kannatan tõesti rohkem kui teie, et Jehoova käsi mind on tabanud!"
14
Siis nad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärele oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.
15
Aga tema ütles: "Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juure. Pöördu ka sina oma käliksele järele!"
16
Kuid Rutt vastas: "Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!
17
Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki. Jehoova tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!"
18
Kui ta nägi, et tal oli kindel nõu temaga ühes tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
19
Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: "Kas see on Noomi?"
20
Aga tema vastas neile: "Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!
21
Külluses ma läksin ära ja tühje käsi tõi Jehoova mind tagasi. Miks te hüüate mind Noomiks, sest Jehoova on tunnistanud minu vastu ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!"
22
Nõnda Noomi tuli tagasi ja ühes temaga moabi naine Rutt, ta minia, kes tuli ära Moabi väljadelt; ja nad jõudsid Petlemma odralõikuse alguseks.
