1
Ja Joosua, Nuuni poeg, läkitas salaja Sittimist kaks meest maakuulajaiks, üteldes: "Minge vaadake maad ja Jeerikot!" Ja nad läksid ning tulid ühe naise kotta, kes oli hoor, Raahab nimi; ja nad jäid sinna.
2
Aga Jeeriko kuningale räägiti ja üteldi: "Vaata, mehed Iisraeli laste hulgast on öösel tulnud siia maad kuulama!"
3
Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: "Too välja need mehed, kes su juure tulid, kes tulid su kotta, sest nad on tulnud läbi uurima kogu maad!"
4
Aga naine võttis need kaks meest ja peitis ära ning ütles nõnda: "Mehed tulid küll minu juure: ega mina teadnud, kust nad pärit olid!
5
Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed välja. Mina ei tea, kuhu mehed läksid. Ajage usinasti neid taga, küllap te saate nad kätte!"
6
Tema aga oli nad viinud üles katusele ja peitnud linavarte alla, mis tal katusele olid laotatud.
7
Siis ajasid mehed neid taga mööda Jordani teed kuni koolmeteni; ja kui nende tagaajajad olid väljunud, suleti värav.
8
Aga enne kui nad olid magama heitnud, läks ta nende juure üles katusele
9
ja ütles meestele: "Ma tean, et Jehoova on annud selle maa teile ja et meid on vallanud hirm teie ees, ja teie ees värisevad kõik maa elanikud.
10
Sest me oleme kuulnud, kuidas Jehoova kuivatas teie eest Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest väljusite, ja mida te tegite kahe emorlaste kuningaga teispool Jordanit, Siihoni ja Oogiga, kelled te hävitasite sootumaks.
11
Kui me seda kuulsime, siis läksid meie südamed araks ja kelleski pole enam vastupanuvaimu teie ees, sest Jehoova, teie Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal!
12
Ja nüüd vanduge mulle Jehoova juures, sest ma olen teile head teinud, et ka teie teete head mu isa perele; ja andke mulle kindel märk,
13
et jätate ellu mu isa ja ema, vennad ja õed ja kõik, kes neil on, ja päästate meie hinged surmast!
14
Ja mehed ütlesid temale: "Me ise sureme teie asemel! Kui teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Jehoova annab selle maa meile, siis oleme su vastu head ja ustavad!"
15
Seepeale ta laskis nad läbi akna nööriga alla, sest ta koda oli linnamüüri sees ja seetõttu ta elaski linnamüüri sees.
16
Ja ta ütles neile: "Minge mägestikku, et tagaajajad teid ei kohtaks, ja varjake endid seal kolm päeva, kuni tagaajajad tagasi tulevad; pärast seda minge oma teed."
17
Ja mehed ütlesid temale: "Vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda, me vabaneme nõnda:
18
vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese juure kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere.
19
Igaühe veri, kes siis su koja uksest väljub, tulgu tema enese pea peale, ja igaühe veri, kes sinuga kojas on, tulgu meie pea peale, kui kellegi käsi teda puudutab.
20
Aga kui sa sellest meie asjast teatad, siis oleme vabad su vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda!"
21
Ja tema vastas: "Olgu nõnda, nagu on teie sõnad!" Ja ta saatis nad minema ning nad läksid ära; ja ta sidus punase nööri akna külge.
22
Siis nad läksid ja tulid mägestikku ning jäid sinna kolmeks päevaks, kuni tagaajajad olid läinud tagasi; ja tagaajajad otsisid neid teel kõikjalt, aga ei leidnud mitte.
23
Ja need kaks meest, kui nad mägestikust olid alla tulnud, pöördusid tagasi ja läksid üle jõe ning tulid Nuuni poja Joosua juure ja jutustasid temale kõik, mis neile oli juhtunud.
24
Ja nad ütlesid Joosuale: "Tõesti, Jehoova on annud meie kätte kogu maa, kõik maa elanikud juba värisevad meie ees!"
