1
Aga peaasi selles, millest me kõneleme, on see: meil on selline ülempreester, kes istub ausuuruse istme paremal käel taevas,
2
pühamu ja tõelise telgi ametitalitaja, mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene.
3
Sest iga ülempreester seatakse ohverdama ande ja ohvreid, mispärast on paratamata vajalik, et tal oleks midagi ning seda, mida ohverdada.
4
Kui ta nüüd oleks maa peal, ei ta siis olekski preester, sest on olemas neid, kes käsuõpetuse järele ohverdavad ande
5
ja kes teenivad selles, mis on taevase pühamu kuju ja vari, nagu Moosesele ilmutati, kui ta hakkas telki valmistama. Sest nii üteldi talle: "Vaata, et sa kõik teed selle eeskuju järele, mis sulle mäel näidati!
6
Aga nüüd on tema saanud seda kallima ameti, mida parema lepingu vahemees ta ka on, mis on rajatud parematele tõotustele.
7
Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, ei siis oleks otsitud aset teisele.
8
Sest neid laites ütleb prohvet neile: "Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu:
9
mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, mil ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - sest nad ei jäänud minu lepingusse ja nii minagi ei hoolinud neist, ütleb Issand -
10
vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen neile meelde oma käsud ja kirjutan need neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!
11
Siis ei õpeta keegi enam oma kaaskodanikku ega vend oma venda, üteldes: "Tunne Issandat!, sest nad kõik tunnevadmind, niihästi nende pisukesed kui nende suured.
12
Sest ma olen armuline nende ülekohtustele tegudele ega tuleta enam meele nende patte!
13
Kui ta nimetab uut, siis on ta esimese tunnistanud vananenuks. Aga mis vananeb ja iganeb, on hävimisele ligi!
