1
Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu,
2
siis on ta neil viimseil päevil meile rääkinud poja kaudu, kelle ta on pannud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on teinud maailmaajastud,
3
Kes, olles tema aupaistus ning ta olemuse kuju ja kandes kõike oma vägeva sõnaga, pärast seda kui ta iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus ausuuruse paremale käele kõrguses
4
ning sai seda ülemaks inglitest, mida kõrgema nime ta on pärinud kui nemad.
5
Sest missugusele inglile on ta iganes ütelnud: "Sina oled mu poeg, täna ma sünnitasin sind!, või jälle: "Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!?
6
Ent sellest, kui ta jälle toob esmasündinu maailma, ütleb ta: "Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!
7
Ent inglitest ta ütleb küll: "Ta teeb oma inglid tuulteks ja oma teenijad tuleleegiks!
8
Aga pojale ta ütleb: "Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp!
9
Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi!"
10
Ja: "Sina, Issand, panid maale aluse ja taevad on su käte tööd!
11
Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub
12
ja sa rullid nad kokku nagu mantli, nagu kuue, ja nad muudetakse; aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe!"
13
Või missugusele inglile on ta kunagi ütelnud: "Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!"
14
Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad?
