1
Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sind, linnu, suuri ja taevani kindlustatuid,
2
suurt ja kõrgekasvulist rahvast, anaklasi, keda sa tunned ja kellest sa oled kuulnud: Kes suudaks seista anaklaste ees?"
3
Tea siis nüüd, et Jehoova, su Jumal on see, kes käib su ees nagu hävitav tuli; Tema hävitab neid ja alandab nad su ees - siis ajad sa nad ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Jehoova sulle on ütelnud!
4
Kui Jehoova, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma südames, üteldes: "Minu õigsuse pärast on Jehoova mind toonud pärima sedasinast maad!" vaid nende rahvaste jumalavallatuse pärast ajab Jehoova nad ära su eest!
5
Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalavallatuse pärast ajab Jehoova, su Jumal nad ära su eest, et pidada, mida Jehoova on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!
6
Tea siis, et mitte sinu õigsuse pärast ei anna Jehoova, su Jumal, sulle pärimiseks sedasinast head maad, sest sa oled kangekaelne rahvas!
7
Tuleta meele, ära unusta, kuidas sa kõrves vihastasid Jehoovat, oma Jumalat. Sellest päevast alates, mil sa väljusid Egiptusemaalt, kuni teie tulekuni siia paika, olete osutanud vastupanu Jehoovale.
8
Juba Hoorebil te pahandasite Jehoovat ja Jehoova vihastus teie peale, tahtes teid hävitada.
9
Kui ma läksin üles mäele vastu võtma kivilaudu, selle seaduse laudu, mille Jehoova teile oli annud, siis jäin ma mäele neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, leiba söömata ja vett joomata.
10
Ja Jehoova andis mulle kaks kivilauda, milledele oli kirjutatud Jumala sõrmega, ja nende peal olid kõik sõnad, mis Jehoova oli kogunemispäeval teile rääkinud mäel tule seest.
11
Neljakümne päeva ja neljakümne öö pärast andis Jehoova mulle need kaks kivilauda, seaduselauda.
12
Ja Jehoova ütles mulle: "Tõuse ja mine siit kähku alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusest välja, teeb pahasti: nad on juba lahkunud sellelt teelt, mida ma neid käskisin käia - nad on endile valmistanud ühe valatud kuju!"
13
Ja Jehoova rääkis minuga, üteldes: "Ma olen näinud sedasinast rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas!
14
Jäta mind, ja ma hävitan nad ning kustutan nende nimed taeva alt, sinust aga teen ma vägevama ja suurema rahva kui see!"
15
Siis ma pöördusin ja läksin mäelt alla: mägi põles tules ja mul oli kaks seaduselauda teine teises käes.
16
Ja ma vaatasin, ja ennäe, te olite teinud pattu Jehoova, oma Jumala vastu: te olite endile valmistanud valatud vasika, olite kiiresti lahkunud teelt, mida Jehoova teid oli käskinud käia!
17
Siis ma haarasin need kaks lauda ja viskasin need ära oma käest ning lõin need puruks teie silme ees!
18
Ja ma heitsin maha Jehoova ette, olles nagu eelmiselgi korral nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Jehoova silmis ja vihastades Teda.
19
Sest ma kartsin seda viha ja raevu, mis Jehoovat oli vallanud teie vastu, nõnda et ta tahtis teid hävitada. Ja Jehoova kuulis mind ka veel seekord.
20
Ka Aaroni peale vihastus Jehoova väga, tahtes teda hävitada, ja ma palusin siis ka Aaroni eest.
21
Aga teie patutöö, mille te olite valmistanud, vasika, ma võtsin ja põletasin seda tulega, lõin selle puruks, jahvatasin hästi, kuni see sai peeneks põrmuks, ja viskasin selle põrmu jõkke, mis mäelt alla voolab.
22
Ka Tabeeras ja Massas ja Kibrot-Hattaavas te vihastasite Jehoovat.
23
Ja kui Jehoova teid läkitas Kaades-Barneast, üteldes: "Minge ja vallutage maa, mille ma teile annan!" siis te panite vastu Jehoova, oma Jumala käsule, ei uskunud temasse ega kuulanud ta häält!
24
Te olete olnud Jehoovale vastupanijad, alates sellest päevast, mil mina teid tunnen!
25
Siis ma heitsin maha Jehoova ette neiks neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, sest Jehoova oli ütelnud, et ta teid hävitab.
26
Ja ma palusin Jehoovat ning ütlesin: "Issand Jehoova, ära hukka oma rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega!
27
Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu,
28
et ei üteldaks maal, kust sa meid välja tõid: "Sellepärast et Jehoova ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrves surmata!"
29
Ometi on nad ju sinu rahvas ja su pärisosa, kelle sa tõid välja oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega!
