1
Ka mina, kui ma tulin teie juure, vennad, ei tulnud mitte kõne või tarkuse hiilgega teile kuulutama Jumala tunnistust.
2
Sest ma ei arvanud teie seas mitte midagi muud teadvat kui vaid Jeesust Kristust, ja teda kui ristilöödut.
3
Ja mina olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures väristuses.
4
Ja minu kõne ja minu jutlus ei olnud inimliku tarkuse meelitavais sõnus, vaid Vaimu ja väe osutamises,
5
et teie usk ei oleks inimeste tarkuses, vaid Jumala väes.
6
Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad,
7
vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks,
8
mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tunnud; sest kui nad seda oleksid tunnud, ei oleks nad au Issandat risti löönud,
9
vaid nõnda nagu on kirjutatud: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!
10
Ent Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused.
11
Sest kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on? Samuti ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim.
12
Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on annud,
13
ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega.
14
Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt.
15
Aga vaimulik inimene mõistab kõik ära, ent teda ennast ei mõista ükski ära.
16
Sest kes on Issanda meele ära tunnud, et temale nõu anda? Aga meil on Kristuse meel!
