1
Pärast seda määras Issand teised seitsekümmend ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise mõtles minna.
2
Ja ta ütles neile: "Lõikust on palju, aga töötegijaid vähe; seepärast paluge lõikuse Issandat, et ta läkitaks välja töötegijaid oma lõikusele!
3
Minge! Vaata, ma läkitan teid kui tallesid huntide keskele!
4
Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja teel ärge kedagi teretage.
5
Kuhu majasse te aga iganes sisse lähete, seal ütelge esiti: "Rahu olgu sellele kojale!"
6
Ja kui iganes seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal; aga kui mitte, siis tuleb rahu tagasi teie peale.
7
Aga sinna majasse jääge, sööge ja jooge, mis neil on, sest töötegija on oma palga väärt; ärge käige ühest majast teise.
8
Ja kuhu linna te iganes lähete ja kus teid vastu võetakse, seal sööge, mida teile ette pannakse;
9
ja tehke selle paiga haiged terveks ja ütlege neile: Jumala riik on teie lähedal!
10
Aga kuhu linna te iganes lähete ja kus teid vastu ei võeta, seal minge välja ta uulitsaile ning ütelge:
11
Tolmugi, mis teie linnast on hakanud meie jalgade külge, me pühime ära teile; ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!
12
Ma ütlen teile, et Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tol linnal!
13
Häda sulle, Korasin, häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on sündinud, küll nad oleksid ammu kotiriides ja tuhas istudes parandanud meelt!
14
Ometi peab Tüürosel ja Siidonil olema kohtus hõlpsam põli kui teil!
15
Ja sina, Kapernaum, eks sa olnud ülendatud taevani? Sind tõugatakse põrguni alla!
16
Kes teid kuuleb, see kuuleb mind, ja kes teid hülgab, see hülgab mind; aga kes hülgab mind, see hülgab selle, kes mind on läkitanud!"
17
Siis need seitsekümmend tulid tagasi rõõmuga ja ütlesid: "Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime tõttu!"
18
Aga ta ütles neile: "Ma nägin saatana nagu välgu taevast maha langevat!
19
Vaata, ma olen annud teile meelevalla astuda madude ja skorpionide peale ja vaenlase kõige väe peale; ja miski ei tee teile kahju.
20
Ometi ärge rõõmutsege, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmutsege palju enam sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud!"
21
Selsamal tunnil ta rõõmustus Pühas Vaimus ja ütles: "Mina tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa oled tarkade ja mõistlike eest selle pannud varjule ja oled selle ilmutanud väetimaile! Jah, Isa, see on nõnda olnud sulle meelepärast!
22
Kõik on mu Isa mulle annud! Ja ükski ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg ja kellele iganes Poeg tahab ilmutada!"
23
Ja ta pöördus jüngrite poole eriti ning ütles: "Õndsad on silmad, kes näevad, mida teie näete!
24
Sest ma ütlen teile, et palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ja ei ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ja ei ole kuulnud!"
25
Ja vaata, keegi käsutundja astus esile, kiusas teda ja ütles: "Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?"
26
Aga tema ütles talle: "Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?"
27
Tema vastas ning ütles: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast."
28
Aga ta ütles temale: "Sa oled õieti vastanud; tee seda, ja sa pead elama!"
29
Tema aga tahtis iseennast õigeks teha ja ütles Jeesusele: "Kes siis on mu ligimene?"
30
Aga vastates Jeesus ütles: "Üks inimene läks Jeruusalemast alla Jeerikosse ja sattus röövlite kätte. Kui need ta riided olid riisunud ja temale hoope annud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.
31
Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed mööda alla ja nägi teda ning läks mööda.
32
Nõndasamuti ka leviit. Kui ta tuli sinna paika ja nägi teda, läks ta mööda.
33
Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juure; ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks.
34
Ja ta astus ligi, sidus ta haavad ning valas peale õli ja viina, tõstis ta oma looma selga ning viis ta öömajale ja kandis hoolt tema eest.
35
Ja teisel hommikul ära minnes võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: Kanna hoolt tema eest, ja mida sa veel peaksid kulutama, seda ma maksan sulle tagasi tulles.
36
Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele, kes oli sattunud röövlite kätte?"
37
Aga tema ütles: "See, kes tema peale halastas!" Siis ütles Jeesus temale: "Mine ja tee sina nõndasamuti!"
38
Aga kui nad rändasid, läks ta ühte alevisse. Ent üks naine, Marta nimi, võttis tema vastu oma majasse.
39
Ja temal oli õde, keda hüüti Maarjaks; seegi istus Issanda jalge ees ja kuulas tema kõnet.
40
Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega. ta tuli sinna ja ütles: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada? Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!"
41
Aga Issand vastas ning ütles talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega;
42
kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht! Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!"
