1
Ja ta läks sealt ära ja tuli oma kodukohta, ja ta jüngrid järgisid teda.
2
Ja kui hingamispäev tuli, hakkas ta kogudusekojas õpetama. Ja paljud, kes teda kuulsid, hämmastusid väga ja ütlesid: "Kust sellele see kõik on tulnud ja mis tarkus see on, mis temale on antud? Ja kuidas niisugused vägevad teod sünnivad ta käte läbi?
3
Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg, Jakoobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka tema õed ole siin meie juures?" Ja nad pahandusid temast.
4
Aga Jeesus ütles neile: "Prohvet ei ole mujal autu kui oma kodukohas ja oma sugulaste seas ning omas majas!"
5
Ja ta ei saanud seal teha ühtki muud vägevat tegu kui ainult panna oma käed väheste haigete peale ja nad terveks teha.
6
Ja ta pani imeks nende uskmatust. Ja tema käis läbi ümberkaudsed külad ning õpetas.
7
Ja ta kutsus need kaksteistkümmend enese juure ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle,
8
ja käskis neid, et nad midagi muud ei võtaks teele kaasa kui ainult kepi, ei pauna ega leiba ega raha vöö vahele,
9
vaid sidugu paeltega kingad jalga ja ärgu pangu kaht kuube selga.
10
Ja ta ütles neile: "Kuhu kotta te iganes sisse lähete, sinna jääge, seni kui te sealt väljute.
11
Ja kus paigas iganes teid vastu ei võeta ega kuulata, sealt väljuge ja puistake tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks!"
12
Ja nad läksid välja ja kuulutasid, et tuleb meelt parandada,
13
ja ajasid palju kurje vaime välja ja võidsid palju tõbiseid õliga ja tegid nad terveks.
14
Ja kuningas Heroodes sai kuulda Jeesusest, sest ta nimi oli juba tuttav, ja ütles: "Ristija Johannes on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tema sees tegevad!"
15
Aga teised ütlesid: "Tema on Eelija!" Teised aga: "Tema on prohvet nagu üks prohveteid!"
16
Aga kui Heroodes seda kuulis, ütles ta: "Johannes, kelle pea ma otsast raiusin, on üles tõusnud!"
17
Sest Heroodes ise oli läkitanud ja Johannese kinni võtnud ja tema sidunud ning vangitorni pannud Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast. Sest ta oli tema enesele naiseks võtnud.
18
Oli ju Johannes ütelnud Heroodesele: "Sul ei ole luba oma venna naist pidada!"
19
Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ja ei saanud mitte.
20
Sest Heroodes kartis Johannest; ta teadis teda õige ja püha mehe olevat ning kaitses teda, ja kui ta teda kuulis, jäi ta mõneski asjas kahevahele ja kuulas teda siiski hea meelega.
21
Kui nüüd paras aeg oli tulnud, mil Heroodes oma sünnipäeval tegi söömaaja oma suurtele isandatele ja pealikuile ning Galilea ülemaile,
22
siis tuli sama Heroodiase tütar sisse ja tantsis. See oli meelt mööda Heroodesele ja neile, kes lauas istusid. siis ütles kuningas neitsile: "Palu mult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!"
23
Ja ta vandus temale: "Ma annan sulle, mis sa iganes minult palud, olgu kas või pool minu kuningriiki!"
24
Aga neitsi läks välja ja küsis oma emalt: "Mis ma pean paluma?"Ent ema ütles: "Ristija Johannese pea!"
25
Ja neitsi läks kohe rutuga kuninga juure, palus ning ütles: "Ma tahan, et sa mulle sedamaid annad vaagnal Ristija Johannese pea!"
26
Siis sai kuningas väga kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta ei tahtnud temale seda keelata.
27
Ja kuningas läkitas kohe valvuri ja käskis tuua tema pea.
28
See läks ja raius vangitornis ta pea otsast ära ja tõi ta pea vaagnal ning andis selle neitsile, ja neitsi andis selle oma emale.
29
Kui tema jüngrid seda kuulsid, tulid nad ja võtsid ta keha ja panid selle hauda.
30
Ja Apostlid tulid kokku Jeesuse juure ja kuulutasid temale kõik, mida nad olid teinud ja mida õpetanud.
31
Siis ta ütles neile: "Tulge teie kõrvale üksikusse paika ja puhake pisut!"Sest tulijaid ja minejaid oli palju ja nad ei saanud mahti süüagi.
32
Ja nad sõudsid paadiga kõrvale üksikusse paika.
33
ja paljud nägid neid ära sõudvat ning tundsid tema ära ja jooksid jala sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid neist ette.
34
Ja kui ta paadist välja astus ja nägi palju rahvast, hakkas tal neist hale meel, et nad olid otsegu lambad, kelledel pole karjast. Ja ta hakkas neid pikalt õpetama.
35
Aga kui aeg oli läinud hiliseks, tulid ta jüngrid ta juure ja ütlesid: "Paik on tühi ja aeg jääb juba hiliseks;
36
lase nad minema, et nad läheksid ümberkaudu asulaisse ja küladesse ja ostaksid endile leiba, sest neil ei ole midagi süüa!"
37
Aga tema kostis ja ütles neile: "Andke teie neile süüa!" Nemad ütlesid temale: "Kas me peaksime minema kahesaja teenari eest leiba ostma ja neile süüa andma?"
38
Aga tema küsis neilt: "Mitu leiba teil on? Minge vaadake." Kui nad olid teada saanud, ütlesid nad: "Viis leiba ja kaks kala."
39
Ja ta käskis neid asetada kõik istuma, salkkond salkkonna kõrvale haljale murule.
40
Ja nad istusid maha ridamisi, sajakaupa ja viiekümnekaupa.
41
Ja ta võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ja murdis leivad ja andis need oma jüngrite kätte rahva ette panemiseks. Ja ka need kaks kala jagas ta kõikidele.
42
Ja kõik sõid ja nende kõhud said täis.
43
Ja korjati kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesist ja kalust.
44
Ja neid, kes leivust olid söönud, oli viis tuhat meest.
45
Ja sedamaid sundis ta oma jüngreid astuma paati ja sõitma tema eele teisele rannale Betsaidasse, kuni tema laseb rahva minema.
46
Ja kui ta lahkumistervituse oli ütelnud, läks ta mäele palvetama.
47
Kui siis õhtu jõudis, oli paat keset merd ja tema üksi maal.
48
Ja ta nägi neil sõudes püsti häda käes olevat, sest tuul oli neile vastu. Ja neljandal öövahi-korral tuli ta mere peal kõndides nende juure ja tahtis neist mööda minna.
49
Aga kui nad teda nägid mere peal kõndivat, arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid karjuma.
50
Sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga tema rääkis kohe nendega ja ütles neile: "Olge julged, mina olen, ärge kartke!"
51
Ja ta läks nende juure paati, ja tuul rauges. Ja nad kohkusid üpris väga iseenestes,
52
sest nad ei olnud veel aru saanud leibade loost, vaid nende süda oli läinud kõvaks.
53
Ja kui nad üle mere olid maale sõudnud, jõudsid nad Gennesaretti ja astusid rannale.
54
Ja kui nad paadist olid väljunud, tunti ta sedamaid ära
55
ja joosti kogu sealne ümberkaudne maa läbi ning hakati haigeid vooditega kandma igale poole, kus teda kuuldi olevat.
56
Ja kuhu ta iganes läks küladesse või linnadesse või asulaisse, asetati põdejaid turgudele ja paluti teda, et nad saaksid vaid puudutada tema kuue palistust. Ja kõik, kes teda puudutasid, said terveks.
