1
Ja ta hakkas jälle õpetama mere ääres. Ja üsna palju rahvast kogunes ta juure, nõnda et ta pidi minema paati ja istuma merel. Ja kõik rahvas oli maal mererannas.
2
Ja ta õpetas neid palju tähendamissõnadega, ja oma õpetuses ta ütles neile:
3
"Kuulge! Vaata, külvaja läks välja külvama.
4
Ja sündis, kui ta külvas, et muist kukkus tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle.
5
Ja muist kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad.
6
Aga kui päike tõusis, kõrbes see, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära.
7
Ja muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad tõusid ning lämmatasid selle, ja ta ei annud vilja.
8
Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas ja kasvas, andis see vilja, ja mõni kandis kolmkümmend seemet ja mõni kuuskümmend ja mõni sada."
9
Ja ta ütles: "Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"
10
Aga kui ta üksi oli, küsisid temalt need, kes ühes nende kaheteistkümnega olid tema ümber, nende tähendamissõnade mõtet.
11
Ja ta ütles neile: "Teile on antud mõista Jumala riigi saladust, aga neile, kes on väljas, sünnib see kõik tähendamissõnade läbi,
12
et nad nähes näeksid ega taipaks, ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ja neile ei antaks andeks!"
13
Ja ta ütles neile: "Te ei taipa seda tähendamissõna, kuidas te siis tahate mõista kõiki teisi tähendamissõnu?
15
Need on teeäärsed, kuhu sõna külvatakse, ja kui nad on kuulnud, tuleb kohe saatan ja võtab sõna ära, mis nendesse oli külvatud.
16
Ja nõndasamuti, mis külvati kaljusele maale, on need, kes kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad,
17
aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja; pärast, kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad varsti.
18
Ja teised on ohakate sekka külvatud. Need on, kes sõna kuulevad,
19
aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad sõna ära, ja see jääb viljatumaks.
20
Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes sõna kuulevad ja vastu võtavad ja kannavad vilja, mõni kolmekümnekordselt ja mõni kuuekümnekordselt ja mõni sajakordselt."
21
Ja ta ütles neile: "Kas küünal tuuakse selleks, et panna teda vaka alla või voodi alla? Kas mitte selleks, et teda panna küünlajalale?
22
Sest midagi ei ole varjul muu jaoks, kui et ta saaks avalikuks, ja midagi ei ole peidetud muu jaoks, kui et ta tuleks ilmsiks.
23
Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!"
24
Ja ta ütles neile: "Pange tähele, mida te kuulete. Mis mõõduga te mõõdate, sellega mõõdetakse teile ja teile lisatakse veel juure.
25
Sest kellel on, sellele antakse; ja kellel ei ole, sellelt võetakse see, mis tal on!"
26
Ja ta ütles: "Nõnda on Jumala riik, otsegu inimene viskab seemet maa peale,
27
ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas.
28
Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees.
29
Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest lõikus on käes."
30
Ja ta ütles: "Millega võiksime võrrelda Jumala riiki? Või missuguse tähendamissõnaga me seda tähendame?
31
Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui kõik muud seemned maa peal,
32
aga kui see on külvatud, tõuseb ta ning saab suuremaks kõigist taimedest ja kasvatab suured oksad, nõnda et taeva linnud võivad pesitada ta varju all."
33
Ja mitme niisugune tähendamissõnaga rääkis ta neile sõnu sedamööda, kuidas nad suutsid kuulda.
34
Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi; ja isepäinis ta seletas jüngritele kõik ära.
35
Ja samal päeval, kui õhtu käes oli, ütles ta neile: "Lähme üle teisele poole."
36
Ja kui nad rahva olid laskunud ära minna, võtavad nad tema paati; nõnda nagu ta oli; ja ka teisi paate oli temaga.
37
Siis tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus.
38
Ja tema ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: "Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?"
39
Tema tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: "Ole vait ja vaga!" Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.
40
Ja ta ütles neile: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?"
41
Ja nad lõid väga kartma ning ütlesid üksteisele: "Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad tema sõna?"
