1
Issand Jehoova andis mulle niisuguse nägemuse: vaata, seal oli korv küpse puuviljaga!
2
Ja ta küsis: "Mida sa näed, Aamos?" ma vastasin: "Korvitäit küpset puuvilja!" Siis ütles Jehoova mulle: "Mu rahvale, Iisraelile, tuleb lõpp! Enam ma ei lähe temast mööda!
3
Sel päeval muutuvad ulgumiseks palee laulud, ütleb Issand Jehoova! Palju on laipu, heidetud igasse paika! Vaikus!"
4
Kuulge seda, kes ahmite vaese järele ja tahate teha maal hädalisele lõpu,
5
üteldes: "Millal möödub noorkuu, et saaksime müüa vilja, ja hingamispäev, et võiksime avada viljaaidad, teha vaka vähemaks ja seekli suuremaks, ja petta väärade vaekaussidega,
6
et saaksime osta raha eest viletsa ja kingapaari eest vaese, ja müüa vilja jäätmeid?"
7
Jehoova on vandunud Jaakobi uhkuse juures: "Tõesti, ma ei unusta iialgi ühtki nende tegu!"
8
Kas ei peaks maa selle pärast värisema ja kõik, kes seal elavad, leinama? Kas see kõik ei tõuse nagu jõgi, kohudes ja alanedes nagu Egiptuse Niilus?
9
"Ja selsamal päeval sünnib", ütleb Issand Jehoova, "et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal!
10
Ja ma muudan teie pühad leinaks ja kõik teie laulud nutulauludeks, ma panen kõigi niudeile kotiriide ja teen paljaks iga pea! ma toon leina nagu ainsa poja pärast ja lõppeks kibeda päeva!"
11
"Vaata, päevad tulevad", ütleb Issand Jehoova, "millal ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele!
12
Siis nad vaaruvad merest mereni ja põhjast itta, nad uitavad otsides Jehoova sõna, aga nad ei leia!
13
Sel päeval minestavad janu pärast ilusad neitsid ja noored mehed,
14
need, kes vandusid Samaaria süüteo juures ja ütlesid: "Nii tõesti kui su jumal elab, Daan!" ja: "Nii tõesti kui su lemmik elab, Beer-Seba!" nad langevad ega tõuse enam!"
