1
Puhuge sarve Siionis, tõstke kisa mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Jehoova päev tuleb, see on ligidal,
2
pime ja must päev, pilvine ja sünge päev! Otsegu koit on laotunud mägede peale suur ja vägev rahvas, kelle sarnast ei ole olnud igiaegadest alates ega tule ka enam pärast teda, tulevaste põlvede aastateni!
3
Tema ees neelab tuli ja tema taga kõrvetab leek; tema ees on maa otsegu Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest!
4
Neil on otse hobuste välimus ja nad jooksevad ratsude sarnaselt!
5
Otsegu sõjavankrite mürinal hüppavad nad mägede harjadel, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi kujul, vägeva rahva sarnaselt, kes valmis tapluseks!
6
Tema ees värisevad rahvad, õhetavad kõik palged!
7
Nad ruttavad nagu võitlejad, lähevad nagu sõjamehed üles müüri peale! Nad käivad igaüks oma teed ega muuda oma radu!
8
Üks ei tõuka teist, igaüks käib oma teed; nad sööstavad peatumata viskodade vahelt läbi!
9
Nad tormavad linna, jooksevad müürile, ronivad kodadesse, lähevad aknaist sisse nagu varas!
10
Nende ees väriseb maa, põrub taevas, päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära!
11
Ja Jehoova laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees, sest tema leer on väga suur! Tõesti, vägev on tema käsutäitja, sest Jehoova päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda?
12
Aga veel nüüdki ütleb Jehoova: pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates!
13
Kuid käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riideid, ja pöörduge Jehoova, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!
14
Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse, roaohvri ja joomaohvri Jehoovale, teie Jumalale!
15
Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek!
16
Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja rinnaimejad, peigmees tulgu välja oma toast ja pruut oma kambrist!
17
Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Jehoova teenrid, ja ütelgu: kurvasta, Jehoova, oma rahva pärast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas üteldama: kus on nende Jumal?
18
Siis Jehoova vihastus oma maa heaks ja tundis kaasa oma rahvale.
19
Ja Jehoova kostis ning ütles oma rahvale: "Vaata, ma läkitan teile vilja, viina ja õli, ja te küllastute neist! ma ei anna teid enam teotuseks paganate sekka!
20
Ja selle põhja poolt tulija ma ajan teist kaugele, hajutan ta kuivale ja tühjale maale, ta eelväe Idamerre, ta järelväe Läänemerre; temast tõuseb hais, tõuseb ta roiskumise lehk, sellepärast et ta tahtis teha suuri asju!
21
Ära karda, maa! Hõiska ja rõõmutse, sest Jehoova teeb suuri asju!
22
Ärge kartke, välja loomad, sest kõrve rohumaad hakkavad haljendama, sest puud hakkavad vilja kandma, viigi- ja viinapuud annavad oma jõu!
23
Ja teie, Siioni lapsed, hõisake ja rõõmutsege Jehoovas, oma Jumalas, sest tema annab teile õiglaselt varajast vihma, saadab vihma teile alla, varajase ja hilise vihma nagu ennegi!
24
Siis saavad rehealused täis nisu ning aamid voolavad üle viinast ja õlist!
25
Ja ma tasun teile nende aastate eest, mil sõid rohutirtsud, vastsed, mardikad ja röövikud, see mu suur sõjavägi, kelle ma läkitasin teie kallale!
26
Te saate küllalt süüa, sööte kõhud täis, ja kiidate Jehoova, oma Jumala nime, kes teiega on talitanud imepäraselt. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse!
27
Ja te peate tundma, et mina olen Iisraeli keskel, et mina, Jehoova, olen teie Jumal ja ei ükski muu! Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse!
