1
Kui Efraim rääkis, tekkis hirm, ta oli ülistatud Iisraelis; aga ta sai Baali pärast süüdlaseks ja pidi surema!
2
Nüüd nad teevad edasi pattu ja valmistavad enestele oma hõbedast valatud kujud, ebajumalate kujud oma kujutluse järele, kõik sepatöö! Nad ütlevad: "Ohverdage neile!" Inimesed suudlevad vasikaid!
3
Seepärast nad on nagu hommikune pilv, nagu kaste, mis varakult kaob, nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse, nagu unkast väljuv suits!
4
Aga mina olen Jehoova, su Jumal, Egiptusemaalt alates; sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina!
5
Mina tundsin sind kõrves, palavikutõve maal!
6
Kui nad karjas käisid, sai nende kõht täis; kui nende kõht sai täis, läks nende süda ülbeks - sellepärast nad unustasid mind!
7
Aga minust sai neile otsegu noor lõukoer, ma luuran tee ääres nagu panter!
8
"Ma tulen neile kallale nagu karu, kellelt pojad on röövitud, ja ma rebestan nende rinnakorvi; koerad söövad neid siis seal ja metselajad kisuvad lõhki!"
9
Mina hävitan sind, Iisrael! Kuigi minus oli su abi!
10
Kus on siis su kuningas, et ta sind päästaks kõigis su linnades, ja su kohtumõistjad, kelle puhul sa ütlesid: Anna mulle kuningas ja vürste!?
11
Oma vihas ma annan sulle kuninga ja oma raevus ma võtan ta ära!
12
Efraimi süütegu on kokku seotud, tema patt on tallele pandud!
13
Tema pärast tulevad sünnitusvalud: ta on mõistmatu laps, sest ta ei asu õigel ajal emakasuudmesse!
14
Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast? Surm, kus on su okkad? Põrguhaud, kus on su astel? Kaastunne on peidus mu silme eest!
15
Kuigi ta tarnade keskel on viljakas, tuleb idatuul, tõuseb kõrvest Jehoova tuul: tema kaev kuivab ja allikas taheneb; riisutakse varandus, kõik väärtasjad!
