1
Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli kuuskümmend kaks aastat vana.
2
Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis,
3
ja nende üle kolm ametikandjat, kelledest üks oli Taaniel, kelledele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei sünniks kahju.
4
Siis oli see Taaniel silmapaistvam kui teised ametikandjad ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi.
5
Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet taanielile kuningriigivastase süü leidmiseks; aga nad ei suutnud leida ühtki ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud.
6
Siis ütlesid needsinased mehed: "Me ei leia selle Taanieli vastu ühtki ettekäänet, kui me seda ei leia ühenduses tema Jumala seadusega."
7
Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga juure ja ütlesid temale nõnda: "Kuningas Daarjaves elagu igavesti!
8
Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõukoerte auku!
9
Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi tühistada!"
10
Seepeale kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu.
11
Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis ta läks oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalema poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.
12
Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli palvetamast ja anumast oma Jumala ees.
13
Selle järele nad astusid kuninga ette ja küsisid kuninga keelu kohta: "Kas sa pole mitte kirjutanud keelu, et iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõukoerte auku?" Kuningas kostis ja ütles: "Asi on kindel meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järele!"
14
Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: "Taaniel, kes on Juuda vangide seltsist, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet!"
15
Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa; ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni.
16
Siis need mehed tormasid kuninga juure ja ütlesid kuningale: "Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks on, et ühtki kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta?"
17
Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõukoerte auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!
18
Siis toodi üks kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et taanieli asjas ei oleks muutust.
19
Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.
20
Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõukoerte augu juure.
21
Ja kui ta jõudis augu juure, kus Taaniel oli, ta hüüdis kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõukoerte küüsist?"
22
Siis Taaniel kõneles kuningaga: "Kuningas elagu igavesti!
23
Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõukoerte suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud!"
24
Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtki viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.
25
Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli süüdistanud, ja visata lõukoerte auku, nemad, nende lapsed ja naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõukoerad said nende üle võimuse ja murdsid kõik nende kondid.
26
Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: "Teie rahu olgu suur!
27
Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb väriseda ja karta Taanieli Jumala ees! Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti! tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe!
28
tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal - tema, kes päästis Taanieli lõukoerte küüsist!"
29
Ja sellesinase Taanieli käsi käis hästi Daarjavese kuningriigis ja pärslase Koorese kuningriigis.
