1
Ja mulle tuli Jehoova sõna; ta ütles:
2
"Inimesepoeg, räägi oma rahva lastega ja ütle neile: kui ma toon mõõga maa kallale, aga maa rahvas on võtnud enese keskelt ühe mehe ning on pannud selle enesele vahimeheks -
3
ja kui see näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve ning hoiatab rahvast -
4
siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese pea peale:
5
ta kuulis sarvehäält, aga ei lasknud ennast hoiatada; tema veri tuleb ta enese peale. Aga oleks ta lasknud ennast hoiatada, siis ta oleks päästnud oma hinge!
6
Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd ma nõuan vahimehe käest!
7
Ja sina, inimesepoeg, sind olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks! Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid hoiatama minu poolt!
8
Kui ma ütlen õelale: õel, sa pead surema! sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma oma teelt, siis see õel küll sureb oma süü pärast, aga tema verd ma küsin sinu käest!
9
Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge!
10
Ja sina, inimesepoeg, ütle Iisraeli soole: Nõnda te räägite ja ütlete: meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?
11
Ütle neile: nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks! Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!
12
Ja sina, inimesepoeg, ütle oma rahva lastele: õige õigus ei päästa teda tema üleastumise päeval, ja õela õelus ei pane teda komistama päeval, mil ta pöördub oma õelusest; õige ei või elada oma õigusest päeval, mil ta pattu teeb!
13
Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles ühtki ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta tegi!
14
Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige -
15
kui see õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järele ilma ülekohut tegemata, siis ta jääb tõesti elama, ta ei sure!
16
Ühtki ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles ta vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama!
17
Ometi ütlevad su rahva lapsed: Issanda tee ei ole õige! Kuid nende oma tee ei ole õige!
18
Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ta sureb selle pärast!
19
Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta jääb selle pärast elama!
20
Aga teie ütlete veel: "Issanda tee ei ole õige!" Mina mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt, oh Iisraeli sugu!"
21
Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu viiendal päeval tuli mu juure põgenik Jeruusalemast ja ütles: "Linn on vallutatud!"
22
Aga Jehoova käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis hommikul mu juure. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.
23
Ja mulle tuli Jehoova sõna; ta ütles:
24
"Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: "Aabraham oli ainult üksinda ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile pärandiks!"
25
Seepärast ütle neile: nõnda ütleb Issand Jehoova: te sööte liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate verd; ja teie peaksite pärima maa?
26
Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?
27
Ütle neile nõnda: nõnda ütleb Issand Jehoova: nii tõesti kui ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja need, kes on lagedal väljal, ma annan metsalistele toiduks, ja need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku!
28
Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi seal!
29
Ja nad peavad tundma, et mina olen Jehoova, kui ma teen maa tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on teinud!
30
Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Jehoovalt!
31
Nad tulevad su juure, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järele; sest neil on valed suus, nad teevad nende järele ja nende süda ajab taga omakasu!"
32
Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järele!
33
Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis peavad nad teadma, et nende keskel on olnud prohvet!"
