1
Mina olen mees, kes nägi viletsust tema viha vitsa all!
2
Ta ajas mind ja pani käima valguseta pimeduses!
3
Tõesti, ta pööras minu vastu iga päev lakkamatult oma käe!
4
Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud!
5
Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind mürgi ning vaevaga!
6
Ta pani mind istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud!
7
Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, Ta pani mind raskeisse vaskahelaisse!
8
Kuigi ma hüüan ja karjun appi, takistab tema mu palveid!
9
Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad!
10
Ta oli mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks!
11
Ta paiskas segi mu teed, jättis mind sööti, tegi mind lagedaks!
12
Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind noolele märgiks!
13
Ta laskis mu neerudesse oma tupe nooled!
14
ma olen muutunud kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks!
15
Ta toitis mind kibedate rohttaimedega, jootis mind koirohuga!
16
Ta laskis mu hambad kuluda sõmeras, ta vajutas mind põrmu!
17
Jah, Sina tõukasid välja mu hinge rahupõlvest, ma olen unustanud, mis on õnn!
18
Ma ütlen: kadunud on mu hiilgus ja mu lootus Jehoova peale!
19
Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20
Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud!
21
Ma võtan seda südamesse, sellepärast ma loodan:
22
see on Jehoova suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
23
need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
24
Jehoova on mu osa, ütleb mu hing, seepärast ma loodan tema peale!
25
Jehoova on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib!
26
Hea on vaikselt oodata Jehoova päästet!
27
Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses!
28
Ta istugu üksinda ja vaikselt, kui see on pandud ta peale!
29
Ta pistku oma suu põrmu - vahest on veel lootust!
30
Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et oleks küllalt teotust!
31
Sest Issand ei tõuka ära igaveseks!
32
Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast!
33
Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest!
34
Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
35
kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
36
kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Jehoova seda ei näe?
37
Kes ütleb, et midagi sünnib ilma et Issand käsiks?
38
Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
39
Miks nuriseb elav inimene? Mees nurisegu oma patu pärast!
40
Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Jehoova juure!
41
Tõstke oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
42
Me oleme üle astunud ja vastu hakanud, Sina pole andeks annud!
43
Sa oled peitunud vihasse, oled meid taga ajanud, armuta surmanud!
44
Sa oled peitunud pilvesse, palve ei pääse läbi!
45
Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas!
46
Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu!
47
Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine!
48
Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast!
49
Mu silmad voolavad lakkamatult, peatust ei ole,
50
kuni Jehoova vaatab taevast alla ja näeb!
51
Mu silm teeb mu hingele häda kõigi mu linna tütarde pärast!
52
Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased!
53
Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive!
54
Vesi voolas üle mu pea, ma ütlesin: "Ma olen kadunud!"
55
Ma hüüdsin su nime, Jehoova, sügavaimast kaevust!
56
Sina kuulsid mu hüüdu: "Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!"
57
Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: "Ära karda!"
58
Sina, Issand, seletasid mu hinge riiuasja, Sina lunastasid mu elu!
59
Sina, Jehoova, nägid mu rõhumist, mõista mulle õigust!
60
Sina nägid kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi minu vastu!
61
Sina kuulsid nende teotust, Jehoova, kõiki nende kavatsusi minu vastu!
62
Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev!
63
Vaata nende istumist või tõusmist, mina olen nende pilkelaul!
64
Tasu neile, Jehoova, nende kätetööd mööda!
65
Anna neile paadunud süda, su sajatus tulgu nende peale!
66
Aja neid taga vihas ja hävita nad Jehoova taeva alt!
