1
Kuidas küll Issand oma vihas kattis pilvedega Siioni tütre! Ta heitis taevast maha Iisraeli ilu ega mõelnud oma jalgade järile oma vihapäeval!
2
Issand hävitas armuta kõik Jaakobi eluasemed; oma vihas ta kiskus maha Juuda tütre kindlused; paiskas maa peale, teotas kuningriigi ja selle vürstid!
3
Oma tulises vihas ta raius kõik Iisraeli sarved! ta tõmbas tagasi oma parema käe vaenlase ees ja süttis Jaakobis otsegu tuleleek, mis põletab ümbruse!
4
Ta vinnastas oma ammu nagu vaenlane, seisis tõstetud parema käega nagu rõhuja, ja tappis kõik silmarõõmu Siioni tütre telgis! Ta valas oma raevu otsegu tuld!
5
Issand oli nagu vaenlane, ta hävitas Iisraeli; ta hävitas kõik tema paleed, purustas ta kindlused, ja andis Juuda tütrele kurvastuse kurvastuse peale!
6
Otsegu viinapuu heidab oma roiskunud kobara, hävitas ta oma kohtumispaiga! Jehoova laskis Siionis jääda unustusse püha ja hingamispäeva, hülgas oma viha sajatuses kuninga ja preestri!
7
Issand tõukas ära oma altari, jättis maha oma pühamu, andis vaenlase kätte selle paleede müürid! Jehoova kojast kostis kära otsegu pühade ajal!
8
Jehoova otsustas hävitada Siioni tütre müürid; ta vedas mõõdunööri, ei hoidnud oma kätt hävitamast; ta pani leinama kaitsevalli ja müüri, need lagunesid üheskoos!
9
Selle väravad vajusid maasse, ta hävitas ja murdis selle riivid! Selle kuningas ja vürstid on paganate seas, käsuõpetust ei ole, selle prohvetidki ei saa Jehoovalt nägemust!
10
Vaikides istuvad maas Siioni tütre vanemad: nad on pannud enesele tuhka pähe, kinnitanud kotiriide vööle! Maani on nõrgutanud oma pead Jeruusalema neitsid!
11
Mu silmad on pisaraist kurnatud, mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha mu rahva tütre murdumise pärast, sest linna turgudel on nõrkenud lapsed ja imikud!
12
Nad küsisid oma emadelt: "Kus on leib ja vein?" kui nad nõrkesid nagu haavatud linna turgudel, kui nad hinge heitsid oma emade süles!
13
Mida võiksin sulle tunnistada, millega sind võrrelda, Jeruusalema tütar? Mida võiksin pidada sinu sarnaseks, et sind trööstida, neitsi, Siioni tütar? Sest su purustus on suur nagu meri, kes suudaks sind parandada!
14
Su prohvetid on näinud sulle valesid ja mõttetuid nägemusi; aga nad ei ole paljastanud su süüd, et pöörata su saatust, vaid on sulle ilmutanud petlikke ja eksitavaid ennustusi!
15
Kõik teekäijad plaksutavad käsi sinu pärast, nad vilistavad ja vangutavad pead Jeruusalema tütre pärast: "Kas see on linn, mille kohta üteldi: ilu täius, kogu maa rõõm?"
16
Kõik su vaenlased ajavad oma suud ammuli su vastu, nad vilistavad ja kiristavad hambaid, nad ütlevad: "Me oleme ta neelanud! See on tõesti päev, mida oleme oodanud, see on meile tulnud, me oleme seda näinud!"
17
Jehoova tegi, mida ta oli otsustanud, tegi tõeks oma sõna, mida ta oli kuulutanud muistsest ajast: ta kiskus maha ega halastanud, ta laskis vaenlast su pärast rõõmu tunda, ta ülendas su rõhujate sarve!
18
Nende süda kisendab Issanda poole, Siioni tütre müür! Lase pisarail voolata jõena päeval ja öösel! Ära luba enesele lõtvust, su silmateral ärgu olgu rahu!
19
Tõuse, karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda veena välja Issanda palge ette! Tõsta oma käed tema poole oma laste hinge pärast, kes näljast nõrkesid igal uulitsanurgal!
20
Vaata, Jehoova, ja silmitse, kellele sa nõnda oled teinud: kas naised peavad sööma oma ihuvilja, terveina sündinud lapsi? Kas tohib Issanda pühamus tappa preestrit ja prohvetit?
21
Uulitsail lamab maas noor ja vana, mu neitsid ja noored mehed langesid mõõga läbi! Sina surmasid oma vihapäeval, tapsid, ei annud armu!
22
Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks mu asulad igalt poolt; Jehoova vihapäeval ei jäänud põgenikku ega pääsnut: neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud, tegi mu vaenlane lõpu!
