1
Kuidas küll istub üksinda see rahvarikas olnud linn! On saanud lesknaise sarnaseks, kes rahvaste seas oli suur! Vürstitar maakondade hulgas peab tegema orjatööd!
2
Ta nutab öösel kibedasti ja ta põskedel on pisarad! Pole tal trööstijat ühestki armastajast: kõik ta sõbrad on teda petnud, on saanud ta vaenlasiks!
3
Juuda on viidud ära viletsusest ja raskest orjusest - ta elab paganate seas ega leia hingamist! Kõik jälitajad said ta kätte keset kitsikusi!
4
Siioni teed leinavad, et pole pühiks tulijaid! Kõik ta väravad on tühjad, ta preestrid ohkavad! Tema neitsid on kurvad ja tal enesel on kibe käes!
5
Tema rõhujad on saanud peaks, tema vaenlasil käib käsi hästi! Sest Jehoova on teda kurvastanud tema paljude üleastumiste pärast! Tema lastel on tulnud minna vangidena vaenlase ees!
6
Siioni tütrelt on läinud kõik ta toredus! Tema vürstid on nagu hirved, kes ei leia karjamaad; nad astuvad jõuetumalt tagaajaja ees!
7
Jeruusalem mõtleb oma viletsuse ja kodutuse päevil kõigile kallistele asjadele, mis tal muistsest ajast on olnud! Et ta rahvas langes vaenlase kätte ja tal ei olnud aitajat, siis näevad vaenlased seda ja naeravad tema lõppu!
8
Jeruusalem on patustanud raskesti, seepärast on ta saanud jäleduseks! Kõik, kes teda austasid, põlastavad teda, sest nad on näinud ta alastiolekut! Ka tema ise ohkab ja tõmbub tagasi!
9
Tema roojus on ta hõlmadel! ta ei mõtelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat! Vaata, Jehoova, mu viletsust, sest vaenlane suurustab!
10
Vaenlane sirutab käe kõigi ta kalliste asjade järele; sest ta sai näha, et ta pühamusse tulid paganad, need, keda sa olid keelanud, et nad ei tuleks su kogudusse!
11
Kogu ta rahvas ohkab otsides leiba: nad annavad oma aarded toidu eest, et kosutada hinge! Vaata, Jehoova, ja näe, kui põlatud ma olen!
12
Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes käite teed? Vaadake ja nähke! Ons olemas valu, minu valu sarnast, mis mulle on tehtud, miska Jehoova mind on kurvastanud oma tulise viha päeval?
13
Ta läkitas kõrgusest tule, tõi selle alla mu kontidesse; ta laotas mu jalgadele võrgu, ta ajas mind tagasi; ta jättis mind üksikuks igavesti haigena!
14
Mu üleastumiste pärast oldi valvel, tema käes põimusid need kokku: need pandi ikkena mu turjale, tema murdis mu jõu! Issand andis mind nende kätte, üles tõusta ma ei suuda!
15
Issand heitis kõrvale mu keskelt kõik vägevad; ta kutsus mu vastu pidule, et purustada mu noori mehi! Issand sõtkus surutõrt neitsile Juuda tütrele!
16
Nende asjade pärast ma nutan, mu silmad, mu silmad voolavad vett! Sest kaugel on minust trööstija, kes karastaks mu hinge! Mu lapsed on hävitatud, sest vaenlane on vägev!
17
Siion laotab käsi, tal ei ole trööstijat! Jehoova on käsutanud vaenlastena Jaakobi vastu ta omad naabrid! Jeruusalem on nende keskel muutunud jäleduseks!
18
Õiglane on tema, Jehoova, sest ma olen tõrkunud tema käsu vastu! Kuulge ometi, kõik rahvad, ja vaadake mu valu: mu neitsid ja noored mehed on läinud vangi!
19
Ma kutsusin oma armastajaid, nad petsid mind! Mu preestrid ja vanemad surid linnas, kui nad otsisid enesele toitu, et kosutada oma hinge!
20
Vaata, Jehoova, kuidas mul on kitsas käes: mu sisemus käärib, mu süda pööritab sees, sest ma olen tõrkunud väga! Väljas teeb mõõk mind lastetuks, sees on päris surm!
21
Nad on kuulnud, et ma ohkan! Mul pole trööstijat! Kõik mu vaenlased on kuulnud mu õnnetusest, nad rõõmutsevad, et Sina seda tegid! Sina tõid päeva, millest sa kuulutasid! Ent saagu nad minu sarnaseks!
22
Tulgu kõik nende kurjus su palge ette, ja talita nendega, nagu sa talitasid minuga kõigi mu üleastumiste pärast! Jah, mu ohkeid on palju ja mu süda on haige!
