1
Põgenege Jeruusalemast, Benjamini lapsed! Puhuge sarve Tekoas ja pange tähis Beet-Keremi kohta, sest põhja poolt paistab õnnetus ja suur häving!
2
Kosutava karjamaaga ma võrdlen Siioni tütart!
3
Tema juure tulevad karjased oma karjadega ja löövad telgid üles tema ümber, nad karjatsevad igaüks oma osa peal!
4
"Pühitsegem tema vastu sõda! Tõuskem ja mingem üles keskpäeva ajal!" "Häda meile, sest päev veereb ja õhtuvarjud pikenevad!"
5
"Tõuskem ja mingem üles öösel ning hävitagem tema paleed!"
6
Sest vägede Jehoova ütleb nõnda: Raiuge puid ja kuhjake piiramisvall Jeruusalema vastu! See on linn, mida tuleb karistada, tema sees on lausa vägivald!
7
Otsegu kaev hoiab värske oma vee, nõnda ta hoiab värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin!
8
Lase ennast hoiatada, Jeruusalem, et mu hing ei võõrduks sinust, et ma ei teeks sind lagedaks, asustamata maaks!
9
Nõnda ütleb vägede Jehoova: Iisraeli jääki nopitakse otsegu viinapuu järelnoppimist! Siruta oma käsi võrsete kohale otsegu viinamarja korjaja!
10
Kellele ma peaksin rääkima ja kinnitama, et nad kuuleksid? Vaata, nende kõrvadel on eesnahk, nad ei saa kuulda! Vaata, Jehoova sõna on neile teotuseks, see neile ei kõlba!
11
Mina olen täis Jehoova viha, ma ei suuda seda peatada! Vala see laste peale uulitsal, samuti noorukite jõugu peale; sest kinni võetakse niihästi mees kui naine, niihästi vana kui rauk!
12
Ja nende kojad antakse teistele ühes põldude ja naistega; sest ma sirutan oma käe maa elanike vastu, ütleb Jehoova!
13
Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini teeb igaüks pettust!
14
Ja mu rahva vigastust nad ravivad kerglaselt, üteldes: "Rahu, rahu!" kuigi rahu ei ole!
15
Nad peavad jääma häbisse, sest nad on teinud jäledust! Veel nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust! Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistuseajal nad komistavad, ütleb Jehoova!
16
Nõnda ütles Jehoova: astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga! Aga nemad ütlesid: "Me ei käi!"
17
Ma seadsin teile vahimehi: "Kuulge sarvehäält!" Aga nemad vastasid: "Me ei kuule!"
18
Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub!
19
Kuule, maa! Vaata, ma toon õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu käsuõpetust!
20
Milleks mulle viiruk, mis tuleb Seebast, ja head kalmused kaugelt maalt? Teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased ja teie tapaohvrid mulle ei kõlba!
21
Seepärast ütleb Jehoova nõnda: vaata, ma panen komistuskive sellesinasele rahvale, ja nad komistavad nende peale, isad ja pojad üheskoos, naaber hukkub ühes naabriga!
22
Nõnda ütleb Jehoova: vaata, rahvas tuleb põhjamaalt, suur rahvas hakkab liikuma maa viimseist äärist!
23
Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas; nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Siioni tütar!
24
Me oleme kuulnud temast sõnumeid, meie käed on lõtvunud; meid haarab ahastus nagu sünnitajat valu!
25
Ärge minge väljale, ärge käige teed, sest vaenlase mõõk - hirm on kõikjal!
26
Mu rahva tütar! Pane kotiriie vööks ja püherda tuhas, leina nagu ainust poega, tõsta kibedat kaebust, sest äkitselt tuleb hävitaja meile kallale!
27
"Ma olen sind pannud oma rahva proovijaks, uurijaks, et sa õpiksid tundma ja katsuksid järele nende teed!
28
Nad kõik on läinud väga ülekäte, laimu levitajad; nad on vask ja raud, nad kõik on hävitajad!
29
Lõõts on kõrbenud, tules jäi üle ainult tina; asjata sulatati ja sulatati - kurjad ei eraldunud!
30
Neid hüütakse põlatud hõbedaks, sest Jehoova on nad põlanud!"
