1
Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Jehoova; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutumaks!
2
Ja kui sa vannud: "Nii tõesti kui Jehoova elab! tões, õiguses ja õigluses, siis õnnistavad rahvad endid temaga ja kiitlevad temaga!
3
Sest nõnda ütleb Jehoova Juuda meestele ja Jeruusalemale: Kündke enestele uudismaad ja ärge külvake kibuvitste sekka!
4
Laske endid ümber lõigata Jehoovale ja kõrvaldage oma südamete eesnahad, Juuda mehed ja Jeruusalema elanikud, et mu viha ei süttiks nagu tuli ega põleks, ilma et keegi kustutaks, teie tegude kurjuse pärast!
5
Teatage Juudas ja kuulutage Jeruusalemas ning ütelge: puhuge maal sarve, hüüdke valjusti ja ütelge: Tulge kokku ja läki kindlustatud linnadesse!
6
Tõstke lipp Siioni poole, põgenege, ärge peatuge! Sest mina toon põhja poole õnnetuse ja suure hävingu!
7
Lõukoer tõuseb oma rägastikust ja rahvaste hävitaja asub teele, väljub oma asupaigast tegema su maad õudseks, su linnu elaniketa varemeiks!
8
Seepärast vöötage endid kotiriidega, kurtke ja kaevake, sest Jehoova vihalõõm ei ole meie pealt pöördunud!
9
Ja sel päeval, ütleb Jehoova, kaob julgus kuningal ja vürstidel, preestrid lõdisevad ja prohvetid on hämmastunud!
10
Aga mina ütlesin: oh, Issand Jehoova! Sa oled seda rahvast ja Jeruusalema hoopis petnud, üteldes: Teile tuleb rahu! Ometi ulatab mõõk hinge ligi!
11
Sel ajal üteldakse sellele rahvale ja Jeruusalemale: Kuum tuul tuleb kõrve tallermailt mu rahva tütre poole, aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks!
12
Tuul, mis selleks on liiga vali, tuleb minu tarbeks: nüüd kuulutan ka mina neile kohut!
13
Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt ja ta sõjavankrid on otsegu tuulispea; ta hobused on kotkaist kiiremad! Häda meile, sest me oleme kadunud!
14
Pese oma süda kurjusest, Jeruusalem, et sind saaks päästa; kui kaua sa lased enese sees viibida nurjatumaid mõtteid?
15
Sest hääl teatab Daanist ja kuulutab õudust Efraimi mägestikust:
16
Teatage rahvaile, vaata, kuulutage Jeruusalemale: piirajad tulevad kaugelt maalt ja tõstavad kisa Juuda linnade vastu!
17
Need on ta ümber otsegu väljavahid, sellepärast et ta on hakanud mulle vastu, ütleb Jehoova!
18
Sinu tee ja sinu teod on seda sulle teinud; see on sinu kurjuse pärast, et see on nii kibe, et see ulatub su südameni!
19
Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes! Oh, mu südameseinad! Mu süda on rahutu mu sees! Ma ei saa vaiki olla, sest mu hing kuuleb sarvehäält, sõjakära!
20
Hävingut kuulutatakse hävingu peale, sest kogu maa rüüstatakse; äkitselt rüüstatakse mu telgid, ühe silmapilguga mu telgiriided!
21
Kui kaua ma pean nägema lippu, kuulma sarvehäält?
22
Sest mu rahvas on meeletu, nad ei tunne mind! Nad on rumalad lapsed, neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, aga nad ei mõista teha head!
23
Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ja vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust!
24
Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid!
25
Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtki inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud!
26
Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik selle linnad maha kistud Jehoova palge ees, tema vihalõõma ees!
27
Sest Jehoova ütleb nõnda: kõik maa peab saama lagedaks! Ometi ma ei tee lõppu!
28
"Seepärast leinab maa ja taevad ülal lähevad mustaks; sest ma olen rääkinud ja otsustanud, ma ei kahetse ega loobu sellest!"
29
Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast põgeneb kogu linn: nad lähevad padrikuisse, tõusevad kaljudele; iga linn jäetakse maha ja ükski ei ela neis!
30
Aga sina, rüüstatu, mida sa teed? Kuigi sa riietud purpurisse, kuigi sa ehid ennast kuldehetega, kuigi sa suurendad oma silmi värviga, ilustad sa ennast asjata! Su armastajad põlgavad sind ja nõuavad su hinge!
31
Sest ma kuulen häält, nagu oleks keegi sünnitusvaludes, esmakordse sünnitaja ahastust, Siioni tütre häält, kes hingeldab ja ringutab käsi: "Häda mulle, sest mu hing on väsinud tapjate ees!"
