1
Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, üteldes:
2
"Nõnda ütleb Jehoova: kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juure, see jääb elama, temale jääb saagiks ta hing ja ta võib elada!
3
Nõnda ütleb Jehoova: seesinane linn antakse kindlasti Paabeli kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle!"
4
Siis ütlesid vürstid kuningale: "Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!"
5
Ja kuningas Sidkija vastas: "Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!"
6
Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.
7
Kui etiooplane Ebed-Melek, üks hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -
8
siis Ebed-Melek väljus kuningakojast ja rääkis kuningaga, üteldes:
9
"Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu! Seal ta sureb nälga, sest linnas ei ole enam leiba!"
10
Siis kuningas andis käsu etiooplasele Ebed-Melekile, õteldes: "Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!"
11
Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.
12
Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: "Pane nüüd need räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!" Ja Jeremija tegi nõnda.
13
Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.
14
Ja kuningas Sidkija läkitas järele ning laskis tuua prohvet Jeremija enese juure, Jehoova koja kolmanda sissekäigu juure; ja kuningas ütles Jeremijale: "Ma tahan sinult küsida üht asja, ära salga mulle midagi!"
15
Aga Jeremija vastas Sidkijale: "Kui ma sulle midagi avaldan, kas sa tõesti siis mind ei tapagi? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!"
16
Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles: "Nii tõesti kui Jehoova elab, kes meile hinge on loonud, mina ei tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su hinge!"
17
Siis Jeremija ütles Sidkijale: "Nõnda ütleb Jehoova, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juure, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama!
18
Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juure, siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle tulega ja sina ei pääse nende käest!"
19
Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: "Mina kardan neid juute, kes on karanud kaldealaste juure; vahest antakse mind nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja!"
20
Aga Jeremija ütles: Ei anta! Kuule ometi Jehoova häält selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su hing jääb elama!
21
Aga kui sa tõrgud välja minemast, siis see on sõna, mille Jehoova mulle ilmutas:
22
vaata, kõik naised, kes on jäänud Juuda kuningakotta, viiakse välja Paabeli kuninga vürstide juure ja nad ütlevad: "Sinu ustavad sõbrad on sind ahvatlenud ja on sinust jagu saanud: su jalad vajusid mudasse, nemad tõmbusid tagasi!"
23
Kõik su naised ja lapsed viiakse kaldealaste juure ja sa ei pääse nende käest, vaid Paabeli kuninga käsi tabab sind ja sinu pärast põletatakse seesinane linn tulega!"
24
Siis Sidkija ütles Jeremijale: "Keegi ärgu saagu teada neid sõnu, muidu sa sured!"
25
Ja kui vürstid kuulevad, et ma sinuga olen rääkinud, ja nad tulevad su juure ning ütlevad sulle: kõnele ometi meile, mida sa rääkisid kuningale, muidu me surmame sind, ära meile salga, ja mis kuningas sulle rääkis,
26
siis ütle neile: ma lasksin langeda kuninga ette oma alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta surema!
27
Kõik vürstid tulidki Jeremija juure ja küsisid temalt; aga ta vastas neile just nende sõnadega, nagu kuningas oli käskinud. Siis nad läksid vaikides ära ta juurest, sest sõnagi ei tulnud kuuldavale.
28
Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalem vallutati.
