1
Sõna, mis Jeremijale tuli Jehoovalt, kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar ja kogu ta sõjavägi, kõik maa kuningriigid, millede üle tema käsi valitses, ja kõik rahvad sõdisid Jeruusalema ja kõigi selle linnade vastu; ta ütles:
2
"Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: mine ja räägi Juuda kuninga Sidkijaga ja ütle temale: nõnda ütleb Jehoova: vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja tema põletab selle tulega!
3
Ka sina ei pääse tema käest, sest sind võetakse tõesti kinni ja antakse tema kätte; sina saad Paabeli kuningat näha silmast silma ja tema räägib sinuga suust suhu ning sa lähed Paabelisse!
4
Kummatigi kuule Jehoova sõna, Sidkija, Juuda kuningas! Nõnda ütleb Jehoova sinu kohta: sa ei sure mõõga läbi!
5
Sa sured rahus! Ja nõnda nagu su isade, endiste kuningate, kes enne sind on olnud, auks põletati koolnu-suitsutusi, nõnda põletatakse sinugi auks, ja "Oh Isand!"- nõnda leinatakse sindki! Sest mina ise olen ütelnud selle sõna, ütleb Jehoova."
6
Ja prohvet Jeremija rääkis Juuda kuningale Sidkijale kõik needsinased sõnad Jeruusalemas,
7
kui Paabeli kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalema ja kõigi järelejäänud Juuda linnade vastu, Laakise ja Aseka vastu, sest need olid Juuda linnadest, kindlustatud linnadest, järele jäänud.
8
Sõna, mis Jeremijale tuli Jehoovalt, pärast seda kui kuningas Sidkija oli teinud lepingu kogu Jeruusalemas oleva rahvaga, et kuulutada neile vabastust:
9
igaüks pidi vabastama oma sulase ja ümmardaja, heebrealase ja heebrealanna, et ükski ei orjaks juuti, oma venda!
10
Ja kõik vürstid ja kogu rahvas, kes olid astunud lepingusse, kuulsid, et igaühel tuleb vabastada oma sulane ja ümmardaja, et neid ei tohi enam orjastada; nad kuulsid sõna ja vabastasid need.
11
Aga hiljemini nad taganesid ja võtsid tagasi sulased ja ümmardajad, kelled nad olid vabastanud, ja sundisid neid taas sulaseiks ja ümmardajaiks.
12
Siis tuli Jehoovalt Jeremijale Jehoova sõna; ta ütles:
13
"Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: mina tegin teie vanematega lepingu päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt, orjusekojast, üteldes:
14
Igal seitsmendal aastal vabastagu igaüks oma heebrealasest vend, kes enese sulle on müünud; kui ta sind on teeninud kuus aastat, siis lase ta enese juurest vabaks; aga teie vanemad ei kuulanud mind ega pööranud oma kõrva.
15
Teie olete küll äsja pöördunud ja teinud, mis minu silmis õige on, kuulutades igaüks oma ligimesele vabastust, ja olete teinud lepingu mu palge ees kojas, millele on pandud minu nimi.
16
Aga te olete jälle taganenud ja teotanud mu nime: olete võtnud tagasi igaüks oma sulase ja ümmardaja, kelled te olite vabastanud nende soovi kohaselt, ja olete neid sundinud olema teile sulaseiks ja ümmardajaiks!
17
Seepärast ütleb Jehoova nõnda: te ei ole kuulanud mind, et oleksite kuulutanud vabastust igaüks oma vennale ja ligimesele; vaata, mina kuulutan teile vabastust, ütleb Jehoova, mõõga, katku ja nälja kätte ja panen teid hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal!
18
Ja meestega, kes rikkusid mu lepingut, kes ei pidanud selle lepingu sõnu, mille nad tegid minu ees, ma talitan nagu vasikaga, kelle nad raiusid pooleks ja kelle tükkide vahelt nad käisid läbi -
19
Juuda vürstidega ja Jeruusalema vürstidega, hoovkondlastega ja preestritega ja kogu maa rahvaga, kes käisid läbi vasika tükkide vahelt -
20
ja ma annan nad nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge; ja nende laibad jäävad roaks taeva lindudele ja maa loomadele!
21
Ka Juuda kuninga Sidkija ja tema vürstid ma annan nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge, ja Paabeli kuninga sõjaväe kätte, kes teie kallalt on ära läinud.
22
Vaata, ma käsin, ütleb Jehoova, ja toon nad tagasi selle linna kallale; nad sõdivad selle vastu, vallutavad selle ja põletavad tulega; ja ma teen Juuda linnad lagedaks, kus ükski ei ela!"
