1
Jehoova näitas mulle, ja vaata, Jehoova templi ette oli pandud kaks korvi viigimarju, pärast seda kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli Jeruusalemast vangi viinud Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja, ja Juuda vürstid, samuti sepad ja ehitustöölised, ja oli viinud need Paabelisse.
2
Ühes korvis olid väga head viigimarjad, varajaste viigimarjade sarnased, ja teises korvis olid väga pahad viigimarjad, nii pahad, et need ei kõlvanud süüa!
3
Ja Jehoova küsis minult: "Mida sa näed, Jeremija?" Mina vastasin: "Viigimarju!" Head viigimarjad on väga head, aga pahad on väga pahad - nii pahad, et need ei kõlba süüa!
4
Siis tuli mulle Jehoova sõna; ta ütles:
5
"Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: otsegu neid häid viigimarju, nõnda hindan ma hästi Juuda vange, kelled ma siit paigast olen läkitanud Kaldeasse!
6
ma heidan silma nende peale heas mõttes ja toon nad tagasi sellele maale! ma ehitan neid ega kisu maha, ja ma istutan neid ega kitku välja!
7
Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Jehoova! Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest!
8
Aga otsegu pahade viigimarjadega, mis on nii pahad, et need ei kõlba süüa, tõesti, nõnda ütleb Jehoova, nõnda talitan ma Juuda kuninga Sidkijaga ja tema vürstidega ja Jeruusalema jäägiga, kes on alles jäänud siia maale või kes elavad Egiptusemaal!
9
Ja ma panen nad hirmutuseks ja õnnetuseks kõigile kuningriikidele maa peal, teotuseks ja kõnekäänuks, pilkesõnaks ja needuseks kõigis paigus, kuhu ma nad tõukan!
10
Ja ma läkitan nende sekka mõõga, nälja ja katku, kuni nad on hävitatud maalt, mille ma olen annud neile ja nende vanemaile!"
