1
Nõnda ütleb Jehoova: Mine alla Juuda kuningakotta ja ütle seal need sõnad,
2
räägi: kuule Jehoova sõna, Juuda kuningas, kes istud Taaveti aujärjel, sina ja su sulased ja su rahvas, kes tulete sisse neist väravaist!
3
Nõnda ütleb Jehoova: tehke õigust ja olge õiglased ning päästke riisutu rõhuja käest; ärge vaevake, ärge tehke liiga võõrale, vaeselelapsele ja lesknaisele, ja ärge valage siin paigas süütumat verd!
4
Sest kui te tõesti teete selle sõna järele, siis tulevad selle koja väravaist sisse kuningad, kes istuvad Taaveti aujärjele, vankreis ja hobuste seljas sõites, nemad ise, nende sulased ja rahvas!
5
Aga kui te ei kuule neid sõnu, siis ma olen vandunud iseeneses, ütleb Jehoova, et see koda muutub varemeiks!
6
Sest Jehoova ütleb Juuda kuningakoja kohta nõnda: sina oled mulle nagu Gilead, Liibanoni tipp! Aga ma teen sind tõesti kõrveks, asustamata linnadeks!
7
ma pühitsen su kallale hävitajad, igamehe ühes tööriistaga: need raiuvad maha su valitud seedrid ja viskavad tulle!
8
Kui siis sellest linnast möödub palju rahvaid ja nad küsivad üksteiselt: miks on Jehoova selle suure linnaga nõnda talitanud?
9
siis vastatakse: sellepärast et nad hülgasid Jehoova, oma Jumala lepingu ja kummardasid teisi jumalaid ja teenisid neid!
10
Ärge nutke surnu pärast ja ärge haletsege teda, vaid nutke parem selle pärast, kes läheb ära, sest tema ei tule enam tagasi ega saa näha oma sünnimaad!
11
Sest nõnda ütleb Jehoova Juuda kuninga Sallumi, Joosija poja kohta, kes valitses oma isa Joosija asemel, kes läks ära siit paigast: tema ei tule enam siia tagasi,
12
vaid paika, kuhu ta vangi viidi, ta sureb ja ta ei saa enam näha sedasinast maad!
13
Häda sellele, kes ehitab oma koja ebaõiglusega ja oma ülakambrid ülekohtuga, kes paneb oma ligimese orjama palgata ega anna temale ta tasu,
14
kes ütleb: Ma ehitan enesele ruumika koja, avarad ülakambrid, raiudes aknad, vooderdades seedritega ja võõbates punase värviga!
15
Kas sa selleks oled kuningas, et hoobelda seedritega? Eks sinu isagi söönud ja joonud, aga ometi ta tegi õigust ja oli õiglane! Siis oli tal hea põli!
16
Ta mõistis õigust viletsale ja vaesele, ja see oli siis hea! Eks see tähenda minu tundmist? ütleb Jehoova.
17
Aga sinu silmad ja su süda ei näe muud kui omakasu, kuidas valada süütumat verd ning teostada vägivalda ja survet!
18
Sellepärast ütleb Jehoova Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja kohta nõnda: tema pärast ei leinata: "Oh, mu vend!" või: "Oh, õde!" tema pärast ei leinata: "Oh, isand!" või: "Oh, kõrgeausus!"
19
Teda maetakse nagu eeslit, lohistatakse ja visatakse kaugele Jeruusalema väravaist!
20
Mine üles Liibanonile ja hüüa, tõsta häält Baasanis! Ja hüüa Abarimist, sest kõik su armukesed on löödud puruks!
21
ma rääkisin sulle su heas põlves, aga sa vastasid: ma ei taha kuulda! See on noorusest peale olnud su viis, et sa ei ole kuulanud mu häält!
22
Tuul karjatseb kõiki su karjaseid ja su armukesed lähevad vangi! Küll sa siis tunned häbi ja piinlikkust kõige oma kurjuse pärast!
23
Sina, kes elad Liibanonil, pesitsed seedritel, kuidas sa küll siis oigad, kui sulle väitused tulevad, valud otsegu sünnitajal!
24
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Jehoova, isegi kui Juuda kuningas Konja, Joojakimi poeg, oleks pitserisõrmuseks mu paremas käes - siiski kisuksin ma sind sealt ära
25
ja annaksin sind nende kätte, kes püüavad su hinge, ja nende kätte, kelle ees sa hirmu tunned: Paabeli kuninga Nebukadnetsari ja kaldealaste kätte!
26
Ja ma paiskan sinu ja su ema, kes sind on sünnitanud, teisele maale, kus te ei ole sündinud, ja te surete seal!
27
Aga maale, kuhu nende hing igatseb tagasi minna, sinna nad tagasi ei saa!
28
Ons siis see mees, Konja, mõni tühine asi, mis purustatakse, või astja, mis ei kõlba kellelegi? Mispärast paisati minema tema ja ta sugu, ja heideti maale, mida nad ei tundnud?
29
Maa, maa, maa, kuule Jehoova sõna!
30
Nõnda ütleb Jehoova: pange kirja see mees kui lasteta, kui mees, kellel oma elupäevil ei ole õnne; sest mitte ühelgi tema soost ei õnnestu istuda Taaveti aujärjele ja jälle valitseda Juudas!
