1
Ja mulle tuli Jehoova sõna; ta ütles:
2
"Ära võta enesele naist ja ärgu olgu sul siin paigas poegi ja tütreid!
3
Sest nõnda ütleb Jehoova poegade ja tütarde kohta, kes sünnivad siin paigas, ja nende emade kohta, kes neid sünnitavad, ja nende isade kohta, kes neid sigitavad siin maal:
4
nad surevad surmahaigustesse, neid ei leinata ja neid ei maeta, nad jäävad maale sõnnikuks! Nad hukkuvad mõõga ja nälja läbi ning nende laibad saavad roaks taeva lindudele ja maa loomadele!
5
Sest Jehoova ütleb nõnda: ära mine leinakotta, ära käi kurtmas ja ära tunne neile kaasa, sest mina võtan sellelt rahvalt oma rahu, ütleb Jehoova, armu ja halastuse!
6
Ja nad surevad, niihästi suured kui väikesed siin maal, neid ei maeta ega peeta neile leinakaebust, ja ükski ei lõika enesele märke ega aja pead paljaks nende pärast!
7
Ei murta neile leiba troostiks nende leinas surnu pärast ega joodeta neid troostikarikast nende isa ja ema pärast!
8
Ära mine pidumajasse ühes nendega istuma, sööma ja jooma!
9
Sest nõnda ütleb vägede Jehoova, Iisraeli Jumal: vaata, ma lõpetan siit paigast teie silme ees ja teie päevil lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle!
10
Ja kui sa kuulutad sellele rahvale kõiki neidsinaseid sõnu ja nemad küsivad sinult: Mispärast räägib Jehoova meile kõigest sellest suurest õnnetusest ja mis on meie süü ja patt, mida me oleme teinud Jehoova, oma Jumala vastu?
11
siis vasta neile: sellepärast et teie vanemad jätsid mind maha, ütleb Jehoova, ja läksid teiste jumalate järele ja teenisid ning kummardasid neid, jätsid mind maha ega pidanud minu käsuõpetust!
12
Teie aga olete teinud halvemini kui teie vanemad, ja vaata, te käite igaüks oma kurja südame paadumuses, ilma võtmata mind kuulda!
13
Sellepärast ma paiskan teid sellelt maalt maale, mis on tundmatu teile ja teie vanemaile, ja te teenite seal teisi jumalaid päevad ja ööd, sest mina ei anna teile armu!
14
Ometi, vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil enam ei ütelda: Nii tõesti kui Jehoova elab, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt!
15
vaid: Nii tõesti kui Jehoova elab, kes tõi Iisraeli lapsed ära põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ta need oli pillutanud! Sest ma toon nad tagasi nende maale, mille ma olen annud nende vanemaile!
16
Vaata, ma läkitan paljude kalameeste järele, ütleb Jehoova, et need püüaksid neid; ja pärast seda ma läkitan paljude küttide järele, et need kütiksid neid kõigilt mägedelt ja kõigilt künkailt ning kaljulõhedest!
17
Sest minu silmad on kõigi nende teede peal, need ei ole minu eest varjul ja nende süü ei ole peidetud mu silme eest!
18
Aga esmalt ma tasun kahekordselt nende süü ja patu, sellepärast et nad on teotanud minu maad oma põlastusväärsete ebajumalate laipadega ja on täitnud mu pärisosa oma jäledustega!"
19
Jehoova, mu tugevus ja varjupaik, mu pelgupaik hädaajal! Sinu juure tulevad rahvad maa äärist ja ütlevad: "Meie vanemail oli pärisosaks ainult vale, tühised ebajumalad, ja nende hulgas ei olnud ühtki, kellest oleks olnud kasu!"
20
Kas saab inimene valmistada enesele jumalaid? Need ju ei olegi jumalad!
21
Seepärast, vaata, nad saavad tunda, seekord ma annan neile tunda oma kätt ja oma võimu, et nad teaksid, et minu nimi on Jehoova!
