1
Sel aastal, mil kuningas Ussija suri, ma nägin Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuuepalistused täitsid templi.
2
Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas.
3
Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: "Püha, püha, püha on vägede Jehoova! Kõik maailm on täis tema au!"
4
Ja lävede alused vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga!
5
Ja ma ütlesin: "Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultest ja elan roojaste huultega rahva keskel, sellepärast et mu silmad on näinud Kuningat, vägede Jehoovat!"
6
Siis lendas mu juure üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta pihtidega oli võtnud altarilt.
7
Ja ta puudutas mu suud ning ütles: "Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud!"
8
Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: "Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?" Ja ma ütlesin: "Vaata, siin ma olen, läkita mind!"
9
Ja tema ütles: "Mine ja ütle sellelesinasele rahvale: kuulge kuuldes ja ärge mõistke, nähke nähes ja ärge taibake!
10
Aja rasva sellesinase rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!"
11
Aga mina küsisin: "Kui kauaks, Issand?" Ja tema vastas: "Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrveks
12
ja Jehoova on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad!
13
Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest raiudes jääb järele känd! Aga ta känd on püha seeme!"
