1
Kuulge mind, õigluse nõudjad, Jehoovat otsijad! Vaadake kaljut, mille küljest olete raiutud, ja kaevuauku, kust olete välja kaevatud!
2
Vaadake Aabrahami, oma isa, ja Saarat, kes teid sünnitas! Kui ta alles üksi oli, kutsusin ma tema ja ma õnnistasin teda ning tegin ta paljuks!
3
Sest Jehoova trööstib Siionit, trööstib kõiki selle varemeid; ta teeb selle kõrve otsegu Eedeniks ja lagendikud Jehoova rohuaia sarnaseks! Seal on lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält!
4
Pange mind tähele, mu rahvas, mu hõimud, kuulake mind! Sest minult lähtub käsuõpetus ja mu õigus rahvaile valguseks!
5
Äkitselt ligineb mu õiglus, ilmub mu pääste ja mu käsivarred mõistavad rahvaile kohut: mind ootavad saared ja loodavad mu käsivarre peale!
6
Tõstke oma silmad taeva poole ja vaadake alla maa peale, sest taevad haihtuvad suitsuna ja maa kulub nagu kuub, selle elanikud surevad otsegu sääsed! Aga minu õnnistus jääb igavesti ja minu õiglus ei lõpe mitte!
7
Kuulge mind, õigusetundjad, rahvas, kelle südames on mu käsuõpetus! Ärge kartke inimeste laimu ja ärge ehmuge nende sõimust!
8
Sest neid sööb riidekoi nagu riiet, neid sööb villakoi nagu villa! Aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest põlve!
9
Ärka, ärka, ehi ennast jõuga, Jehoova käsivars! Ärka nagu muistseil päevil, endiste põlvede ajal! Eks olnud Sina see, kes purustas Rahabi, kes torkas läbi merelohe?
10
Eks olnud Sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud, lunastatuile läbitavaks?
11
Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära!
12
Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi,
13
ja unustad Jehoova, kes sind on teinud, kes on laotanud taevad ja rajanud maa, ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha?
14
Varsti vabastatakse aheldatu: ta ei sure vangiauku, tal ei puudu leib!
15
Sest mina olen Jehoova, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohisema, kelle nimi on vägede Jehoova!
16
Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla, et võlvida taevaid ja rajada maad, ja et ütelda Siionile: Sina oled mu rahvas!
17
Ärka, ärka, tõuse üles, Jeruusalem, kes oled joonud Jehoova käest tema viha karika, oled joonud tilgatumaks uimastuse peekri!
18
Ei olnud tal talutajat ühestki oma sünnitatud lapsest, ega haaranud tal käest kinni mitte ükski tema kasvatatud laps!
19
Need paarilised tabasid sind - kes tunneb sulle kaasa? - rüüstamine ja hävitus, nälg ja mõõk - kes sind trööstib?
20
Igal uulitsa nurgal lamasid su lapsed oimetumalt, otsegu metskitsed püügivõrgus, täis Jehoova viha, su Jumala sõitlust!
21
Seepärast kuule ometi seda, sa vilets, kes oled joobnud, aga mitte viinast:
22
Nõnda ütleb su Issand, Jehoova, su Jumal, kes riidleb oma rahva eest: Vaata, ma võtan su käest uimastuse karika, oma viha peekri - seda ei ole sul enam vaja juua!
23
Ja ma annan selle kätte su piinajaile, kes ütlesid su hingele: Kummarda, et saaksime sinust üle käia! Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele uulitsaks!
