1
Ma tahan nüüd laulda oma Armsamast, mu Armsama laulu tema viinamäest! Mu Armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul!
2
Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent roiskunud olid kobarad, mis see andis!
3
Ja nüüd, Jeruusalema elanikud ja Juuda mehed: mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel!
4
Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis roiskunud kobaraid?
5
Aga nüüd ma tahan ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb põletatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks!
6
Nõnda ma hävitan ta! Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, ja ma keelan pilvi temale vihma andmast!
7
Sest Iisraeli sugu on vägede Jehoova viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik! Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus, õiglust, aga vaata, tuli hädakisa!
8
Häda neile, kes reastavad koja kõrvale koja ja lisavad põllule põllu, kuni enam ei jää üle paikagi, vaid üksnes teie elate maal!
9
Mu kõrvu kostab vägede Jehoovalt: tõesti, paljud kojad muutuvad õudseks, suured ja kaunid - elanikest tühjaks!
10
Sest kümme tündrimaad viinamäge annab ainult üheksa kannu ja viiest vakast seemnest saab pool vakka!
11
Häda neile, kes tõusevad hommiku vara, et vägijooki taga ajada, kes viidavad aega hilja ööni, kuni viin paneb nad õhetama!
12
Kandled ja naablid, trummid ja viled, ja viin on nende joominguil, aga Jehoova tegusid nad ei märka ja tema kätetööd nad ei näe!
13
Sellepärast läheb mu rahvas ootamatult vangi, tema auväärsed mehed näevad nälga ja ta rahvahulgad närbuvad janust!
14
Sellepärast avab ennast surmavald ja ajab oma suu otsatult pärani: alla peab astuma niihästi hiilgus kui rüsin, niihästi lärm kui rõõmurõkatus!
15
Inimene painutatakse ja mees heidetakse maha ning suureliste silmad alandatakse!
16
Aga vägede Jehoova on kõrge kohtus ja Püha Jumal osutub pühaks õigluses!
17
Ja seal käivad talled karjas kui oma karjamaal ja hävitatute varemeilt söövad sikud!
18
Häda neile, kes tõmbavad härjanööridega süüd ja otse vankriköitega pattu,
19
kes ütlevad: Tõtaku tema, rutaku tegema, et me saaksime näha, ja liginegu ning tulgu Iisraeli Püha nõu, et me saaksime teada!
20
Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!
21
Häda neile, kes iseenese silmis on targad ja iseenese ees arukad!
22
Häda neile, kes on vägevad viina jooma ja vahvad mehed vägijooki segama,
23
kes meelehea eest annavad õiguse süüdlastele ja võtavad õiguse õigetelt!
24
Sellepärast - nagu tulekeel sööb kõrsi ja kuluhein vajub kokku leegis, nõnda kõduneb nende juur ja nende õied muutuvad tolmuks, sest nad on hüljanud vägede Jehoova käsuõpetuse ja on põlanud Iisraeli Püha sõna!
25
Sellepärast Jehoova viha süttis põlema oma rahva vastu: ta sirutas oma käe tema kohale ja lõi teda, nõnda et mäed vabisesid ja nende laibad olid otsegu rämps keset uulitsaid! Selle kõige juures ei ole ta viha ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud!
26
Ja ta tõstab lipu kaugele rahvale, vilistab teda maa äärest, ja vaata, see tuleb kiiresti tõtates!
27
Ükski neist ei ole väsinud ja ükski ei komista, ei tuku ega maga; ei vallandu ka vöö vöölt ega katke kingapael!
28
Nende nooled on teritatud ja kõik nende ammud on vinnas; nende hobuste kabjad näivad tulekivina ja nende rattad on nagu tuulispea!
29
Nende möirgamine on otsegu emalõvi möirgamine, nad möirgavad nagu noored lõvid; nad urisevad ja haaravad saagi ning viivad oma teed, ja päästjat ei ole!
30
Ja sel päeval on tema kohal mürin otsegu merekohin, ja kui vaadata maale, ennäe, siis on seal ahastuse pimedus ja valgus pimeneb uttu!
