1
Kuulge mind, saared, ja pange tähele, kauged rahvad! Jehoova on mind kutsunud emaihust, alates mu emaüsast nimetanud mu nime!
2
Ta tegi mu suu vaheda mõõga sarnaseks, peitis mind oma käe varju alla; Ta tegi mind teravaks nooleks, talletas mind oma nooletupes!
3
Ja ta ütles mulle: Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au!
4
Aga mina mõtlesin: Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja! Ometi on mu õigus Jehoova käes ja mu töötasu on mu Jumala juures!
5
Ja nüüd ütleb Jehoova, kes mind emaihust alates on valmistanud enesele sulaseks, et Jaakob tuleb tuua tagasi tema juure ja Iisrael tuleb koguda tema juure - sest ma olen Jehoova silmis austatud ja mu Jumal on mu tugevus -
6
ta ütleb: Sellest on vähe, et sa mu sulasena taastad Jaakobi suguharud ja tood tagasi Iisraeli säilinud: ma panen sind paganaile valguseks, et mu pääste oleks ilmamaa ääreni!
7
Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli lunastaja, tema Püha, täiesti põlatule, rahvaste poolt jälestatule, valitsejate sulasele: Kuningad näevad seda ja tõusevad püsti, ja vürstid kummardavad Jehoova pärast, kes on ustav, Iisraeli Püha pärast, kes sind on valinud!
8
Nõnda ütleb Jehoova: Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks, taastama maad, jagama laastatud pärisosi,
9
ütlema vangistatuile: "Minge välja!" pimeduses olijaile: "Teil olgu valgus!" Nad saavad teede ääres karja hoida ja neil on karjamaa kõigil tallermail!
10
Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juure!
11
Ma teen kõik oma mäed teeks ja mu maanteed on kõrged!
12
Vaata, nad tulevad kaugelt! Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt, teised Siinimimaalt!
13
Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Jehoova trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale!
14
Aga Siion ütleb: "Jehoova on mind maha jätnud, Issand on mind unustanud!"
15
Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte!
16
Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees!
17
Su ehitajad tulevad tõtates; kes sind lammutasid ja laastasid, need lähevad ära su kallalt!
18
Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juure! Nii tõesti kui ma elan, ütleb Jehoova, ehid sa ennast nende kõigiga nagu ehtega ja seod nad enesele vööle nagu mõrsja!
19
Jah, su laastatud ja paljaks tehtud paigad ning su hävitatud maa - tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks, ja kaugele jäävad, kes sind neelasid!
20
Veel sinu kuuldes saavad ütelda su lastetuseaja lapsed: "Paik on mulle kitsas, tee ruumi, et ma saaksin elada!"
21
Siis sa mõtled oma südames: Kes on need mulle sünnitanud? Ma olin lasteta ja viljatu, vangi viidud ja ära aetud! Kes on need kasvatanud? Vaata, ma olin üksi järele jäänud! Kus olid siis needsinased?
22
Nõnda ütleb Issand Jehoova: Vaata, ma tõstan oma käe paganate poole ja püstitan oma lipu rahvaste suunas: siis nad toovad su poegi süles ja kannavad su tütreid õlgadel!
23
Ja sul on lastehoidjaiks kuningad, ammedeks nende emandad; nad kummardavad silmili maha su ette ja lakuvad su jalgadelt põrmu! Siis sa tead, et mina olen Jehoova, ei jää häbisse need, kes mind ootavad!
24
Kas võetakse sangarilt saak või põgenevad vägivallavalitseja vangid?
25
Tõesti, nõnda ütleb Jehoova: Küllap võetakse sangari vangid ja pääseb vägivallavalitseja saak: mina riidlen sellega, kes riidleb sinuga, ja mina päästan su lapsed!
26
Ma söödan su rõhujaid nende oma lihaga ja nad joobuvad omaenese verest otsegu värskest viinast! Siis teab kõik liha, et mina, Jehoova, olen su päästja, Jaakobi Vägev on su lunastaja!
