1
Ennustus Damaskuse kohta: "Vaata, Damaskus lakkab olemast linn ja muutub varemeks!
2
Tema linnad jäetakse maha igaveseks, jäävad karjadele, kes seal lebavad, ilma et ükski neid peletaks!
3
Efraimist kaob kindel linn ja Damaskusest kuningriik; ja Süüria jäägiga sünnib nagu Iisraeli laste hiilgusegagi, ütleb vägede Jehoova!
4
Sel päeval jääb väikseks Jaakobi hiilgus ja lahjub tema ihu lihavus,
5
otsegu lõikaja lõikaks kasvavat vilja ja tema käsivars koristaks viljapäid, otsegu nopitaks viljapäid Refaimi orus!
6
Jääb ainult järelkoristus, otsegu õlipuud raputades: kaks, kolm marja ülal ladvas, neli, viis viljapuu okstel, ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal!
7
Sel päeval vaatab inimene oma Looja peale ja ta silmad näevad Iisraeli Püha!
8
Ta ei vaata altareile, oma kätetööle, ega näe seda, mis ta sõrmed on teinud, ei viljakustulpi ega suitsutusaltareid.
9
Sel päeval on tema tugevad linnad otsegu hiivlaste ja emorlaste mahajäetud paigad, milled need Iisraeli laste pärast maha jätsid, ja tühjus võtab maad!
10
Sest sa unustasid oma Õnnistuse-Jumala ega tuletanud meele oma Päästekaljut! Seepärast sa siis istutad Adonise aedu ja juurutad võõraid pistikuid!
11
Istutamispäeval sa paned nad kasvama ja viid hommikuks oma külvi õitsema, kuid lõikus kaob tõve ja vaigistamatu valu päeval!
12
Häda! Paljude rahvaste möll! Need mühavad, otsegu mühaks meri! Rahvahõimude märatsus! Need kohavad, otsegu kohaksid võimsad veed!
13
Rahvahõimud märatsevad, otsegu kohaksid suured veed! Aga tema sõitleb neid ja nad põgenevad kaugele ning neid aetakse taga, otsegu aganaid mägedel tuulest, otsegu keerlevat tolmu tormist!
14
Õhtul, vaata, on kabuhirm, enne hommikut ei ole neid enam! See on meie rüüstajate osa ja meie riisujate liisk!
