1
Häda neile, kes annavad nurjatumaid seadusi, ja kirjutajaile, kes lakkamatult kirjutavad surveks,
2
et väänata abitumate õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeseidlapsi paljaks riisuda!
3
Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juure te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse?
4
Ei ole muud, kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka! Selle kõige juures ei ole ta viha ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud!
5
Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp!
6
Tema ma läkitan jumalavallatuma rahva vastu ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast võtta noosi ja riisuda saaki ja tallata teda nagu uulitsapori!
7
Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja hukata rahvaid, ja mitte väheseid,
8
sest ta ütleb: "Kas pole mu pealikud kõik kuningad?
9
Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel, eks Hamatil nagu Arpadil, eks Samaarial nagu Damaskusel?
10
Kuna mu käsi ulatus ebajumalate kuningriikideni, kellede nikerdatud kujud olid võimsamad kui Jeruusalemal ja Samaarial,
11
eks ma või siis talitada ka Jeruusalema ja selle kujudega nõnda, nagu ma talitasin Samaaria ja selle ebajumalatega?"
12
Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemas, siis ma nuhtlen Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja suureliste silmade kõrkuse pärast!
13
Sest ta ütleb: "Ma tegin seda oma käe rammuga ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas! ma nihutasin rahvaste rajasid, riisusin, mis kuulus neile, ja valitsesin elanike üle ainuvalitsejana!
14
Mu käsi leidis rahvaste vara otsegu linnupesa; ja nagu korjatakse mahajäetud mune, nõnda ma korjasin kõik maad, ja ei olnud kedagi, kes oleks lehvitanud tiibu või teinud noka lahti ja piiksatanud!"
15
Kas kiitleb kirves selle ees, kes temaga raiub, või suurustab saag saagija ees? Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat, või nagu kergitaks kepp seda, kes ei ole puu!
16
Sellepärast läkitab Issand, vägede Jehoova, tema priskete sekka kõhetustõve, ja tema toreduse all süttib lõõmav tuli!
17
Iisraeli Valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühel päeval põletab ja neelab ta ohakad ja kibuvitsad!
18
Ja ta lõpetab tema metsa ja viljapuuaia toreduse ühes ihu ja hingega! See on otsegu põdeja kidunemine!
19
Pisut jääb siis üle ta metsapuudest: poisike võib need kirja panna!
20
Ja sel päeval sünnib, et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsnu ei toetu enam oma peksjale, vaid toetub ustavalt Jehoovale, Iisraeli Pühale!
21
Jääk pöördub, Jaakobi jääk, vägeva Jumala poole!
22
Sest kuigi su rahvast, Iisrael, oleks otsegu mereliiva, pöördub sellest ainult jääk! Hävitus on otsustatud, õiglus ujutab üle!
23
Sest hävituse ja otsuse teeb Issand, vägede Jehoova, teoks kogu maal!
24
Seepärast ütleb Issand, vägede Jehoova nõnda: ära karda, mu rahvas, kes elad Siionis, Assurit, kui ta peksab vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su kohale oma kepi!
25
Sest veel pisut-pisut, siis on mu sajatusel lõpp ja mu viha pöördub neid hävitama!
26
Siis keerutab vägede Jehoova ta kohal piitsa, otsegu Midjani löömisel Oorebi kaljul, ja oma kepi, mis kord oli mere kohal, Ta tõstab üles nagu tol korral Egiptuses!
27
Ja sel päeval sünnib, et tema koorem võetakse su õlgadelt ja tema ike kistakse su kaela pealt! Ta tuleb üles Samaariast,
28
tungib Ajjatisse, läbib Migroni, Mikmassi ta jätab oma varustuse!
29
Nad läbivad kuru: "Gebas on meie öömaja!" Raama väriseb, Sauli Gibea põgeneb!
30
Hüüa kilavalt, Gallimi tütar! Kuulata, Laisa! Vasta temale, Anatot!
31
Madmena põgeneb, Geebimi elanikud poevad peitu!
32
Juba täna peatub ta Nobes, viipab käega Siioni tütre mäe, Jeruusalema künka poole!
33
Vaata, Issand, vägede Jehoova, laasib oksad hirmu jõul! Kõrgeks kasvanud raiutakse maha: kõrged peavad saama madalaks!
34
Metsarägastik laastatakse raudkirvega ja Liibanon langeb tükkis oma võimsatega!
