1
On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal:
2
Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras. See on tühi töö ja tõsine kannatus!
3
Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma õnnest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema!
4
Sest see tuleb olematuses ja läheb pimedusse, ja pimedus peidab ta nime!
5
Ta pole päikest näinud ega tunnud, ja temale ei saa osaks isegi mitte matust - ometi on tal rohkem rahu kui tollel!
6
Isegi kui ta elaks kaks korda tuhat aastat, ometi ilma et ta oskaks õnne nautida - jah, eks kõik lähe ühte paika!
7
Kõik inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu täis!
8
Sest mis kasu on albiga võrreldes targal, ja mis on kannatajal sellest, et ta oskab elada elavate ees?
9
Parem on see, mis silmaga näha, kui rahuldamata himu! Seegi on tühi töö ja vaimu närimine!
10
Mis sünnib, on juba ammu määratud; ja on teada, kes inimene on, ja et ta ei suuda vaielda sellega, kes on vägevam teda!
11
Sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust! Mis kasu on inimesel sellest?
12
Sest kes teab, mis inimesele on elus hea tema tühise elu üürikesil päevil, mida ta veedab varjuna? Sest kes ütleb inimesele, mis pärast teda sünnib päikese all?
