1
Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida teostati päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat.
2
Siis ma kiitsin surnuid, kes olid ammu surnud, õnnelikumaks kui elavaid, kes veel tänini elavad,
3
ja et parem kui neil kummalgi on sellel, keda veel ei ole olemas, kes veel ei ole näinud seda kurja tööd, mida päikese all tehakse!
4
Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös johtuvad ainult inimese kadedusest ligimese vastu. Seegi on tühi töö ja vaimu närimine!
5
Alp paneb käed risti ja sööb omaenese ihu!
6
Parem peotäis rahu, kui kaks peotäit vaeva ja vaimu närimist!
7
Ja taas nägin ma tühja tööd päikese all:
8
seal on keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda, kuid ometi pole otsa kõigel ta vaeval ja ta silmad ei saa rikkusest küllalt. Aga kelle pärast ma siis ennast vaevan ja keelan oma hinge nautimast? Seegi on tühi ja õnnetu töö!
9
Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk:
10
kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles! Aga kuidas on siis lugu, kui üksik langeb ega ole teist, kes teda üles tõstaks?
11
Nõndasamuti: kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; aga kuidas üksik sooja saab?
12
Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti!
13
Parem on vaene, aga tark nooruk kui vana ja alp kuningas, kes enam ei taipa hoiatust tähele panna!
14
Sest too tuli vangikojast valitsema, kuigi oli sündinud vaesena tema kuningriigis.
15
Ma nägin kõiki elavaid, kes liiguvad päikese all, olevat tolle teise, nooruki poolt, kes pidi astuma tema asemele.
16
Ei olnud lõppu kõigel sellel rahval, neil kõigil, kellede eesotsas ta oli; ometi ei tunne järeltulijad temast rõõmu. Sest seegi on tühi töö ja vaimu närimine!
17
Hoia oma jalga, kui sa lähed Jumala kotta! Kuulama minek on parem kui alpide ohvriand, sest need ei tea, et nad kurja teevad!
