1
Koguja, Taaveti poja sõnad, kes oli kuningas Jeruusalemas.
2
"Tühisuste tühisus", ütleb Koguja, "tühisuste tühisus, kõik on tühine!
3
Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?
4
Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti!
5
Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb!
6
Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku!
7
Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa mitte täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha!
8
Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast!
9
Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all!
10
Või on midagi, mille kohta võiks ütelda: "Vaata, see on uus?" Kindlasti see oli juba olemas muistseil aegadel, mis on olnud enne meid!
11
Ei ole ainult mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem!
12
Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemas.
13
Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on annud inimlastele endi vaevamiseks!
14
Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimu närimine!
15
Kõverat ei saa teha sirgeks ega puudulikku täiendada!
16
Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalema üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi.
17
Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimu närimine!
18
Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!
