1
Taaveti laul. Tänatud olgu Jehoova, mu kalju, Kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks,
2
Tema, Kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu Päästja, minu kilp ja See, Kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.
3
Oh Jehoova! Mis on inimene, et sa teda võtad tunda? Mis on inimlaps, et sa teda paned tähele?
4
Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari!
5
Jehoova, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!
6
Löö välku ja pilluta laiali, läkita oma nooled ja hirmuta neid!
7
Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,
8
kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!
9
Jumal, ma laulan sulle uue laulu! ma mängin Sinule kümnekeelsel naablil,
10
Kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest!
11
Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,
12
et meie pojad oleksid nagu noor põlves hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,
13
et meie aidad oleksid täis ning annaksid igat liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümnetuhandekordseks meie vainutel,
14
et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega looteheitmist, et ei oleks hädakisa meie turgudel!
15
Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib! Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!
