1
Jehoova, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2
Õelate ülbusest saab kannatada vilets; sattugu nad kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud!
3
Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest, ja ahne kirub, ta laimab Jehoovat!
4
Õel oma ülbuses hoopleb: ta kättemaks ei tule! Jumalat ei ole! - need on kõik tema mõtted.
5
Tema käigud õnnestuvad alati; Sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale!
6
Ta mõtleb oma südames: Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!
7
Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus!
8
Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut!
9
Ta varitseb salajases paigas nagu lõukoer padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tabab viletsa, tõmmates teda oma võrku!
10
Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele!
11
Ta mõtleb oma südames: Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!"
12
Tõuse, Jehoova, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13
Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest!
14
Sa oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeselapse abimees!
15
Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16
Jehoova on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt!
17
Viletsate igatsemist sa kuuled, Jehoova; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18
et mõista õiglast kohut vaeselelapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale!
