1
Siis vastas Iiob ja ütles:
2
Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja ühtlasi oleks mu õnnetus pandud vaekaussidele!
3
Tõesti, see on nüüd raskem kui mereliiv! Seepärast on mu sõnadki kaalutlemata!
4
Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki! Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu!
5
Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
6
Kas magedat süüakse ilma soolata või ons siis maitset kassinaeri limal?
7
Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog!
8
Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
9
Otsustaks ometi Jumal mind pihustada, tõmbaks oma käe tagasi ja lõikaks katki mu elulõnga,
10
siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutumas valus, et ma ei ole salanud Püha sõnu!
11
Mis oleks mu tugevus, et jõuaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
12
Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
13
Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud!
14
Kes keelab sõbrale sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest!
15
Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsegu kuivaks valguvad jõesängid,
16
mis jääst on muutunud sogaseks, kuhu lumi on pugenud peitu:
17
veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt!
18
Killavoorid põikavad teelt kõrvale lähevad kõrbe ja hukkuvad!
19
Teema killavoorid heidavad pilke, Seeba teekäijad ootavad neid:
20
nad häbenevad, et nad lootsid, sinna jõudes nad pettuvad!
21
Seesuguseiks olete nüüd saanud minule: te näete kohutavat asja ja kardate!
22
Kas ma olen ütelnud: "Andke mulle!?" või: "Tehke oma varandusest kingitusi minu heaks,
23
päästke mind vaenlase võimusest või lunastage mind vägivallategijate käest!"?
24
Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
25
Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad! Aga mis tähendus on teie noomitusel?
26
Ons teil kavatsus sõnu alahinnata? Kas meeltheitja kõne peaks olema tuule?
27
Te heidate liisku isegi vaeselapse pärast ja müüte maha oma sõbra!
28
Aga nüüd suvatsege mind tähele panna! ma ei valeta teile tõesti mitte näkku!
29
Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
30
Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis õnnetus on?
