1
Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
2
Tõesti, meelehärm tapab meeletuma ja õhin surmab narri!
3
ma nägin meeletumat juurduvat, aga ta eluase lagunes äkitselt!
4
Tema lapsed jäid kaugele õnnest, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud!
5
Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitsust hoolimata võttis ta selle, ja janused ammutasid ta varanduse!
6
Sest õnnetus ei kasva põrmust ega võrsu vaev mullast,
7
vaid inimene ise sünnitab vaeva ja sädemed lendavad kõrgele!
8
Ometi tahan ma pöörduda Jumala poole ja viia oma asja Jumala ette,
9
kes teeb suuri ja mõistmatuid asju, arvutuid imetegusid,
10
kes annab maa peale vihma ja saadab vainutele vee,
11
et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
12
kes tühjaks teeb kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
13
kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu tõttaks ülepeakaela,
14
et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsegu öösel!
15
Nõnda ta päästab nende suu mõõga eest, vaese vägeva käest,
16
et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu!
17
Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib! Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
18
Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavu, tema lööb puruks, aga tema käed ka parandavad!
19
Kuuest hädast ta päästab sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri!
20
Näljas ta lunastab sind surmast ja sõjas mõõga käest!
21
Keelepeksu eest sa oled peidetud ja sul pole karta hävitust, kui see tuleb!
22
Sa võid naerda hävitust ja nälga ega ole sul vaja karta maa loomi!
23
Sest sul on leping kividega väljal ja metselajail on sinuga rahu!
24
Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi!
25
Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsegu rohtu maa peal!
26
Jõukülluses sa lähed hauda, otsegu naber pannakse püsti omal ajal!
27
Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on! Seda me oleme kuulnud, sina aga võta see teatavaks!"
