1
Siis kostis teemanlane Eliifas ja ütles:
2
"Eks püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
3
Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid lõtvu käsi!
4
Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks!
5
Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa tüdid, see puudutab sind ja sa jahmud!
6
Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
7
Mõtle ometi: kes on süütumalt hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
8
Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda!
9
Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust!
10
Lõukoera möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõukoerte hambad - need murtakse!
11
Lõukoer hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali!
12
Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
13
öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale!
14
Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-kondid värisema!
15
Üks puhang vuhises minust mööda: mu ihukarvad tõusid püsti!
16
Ta seisatas, aga ta väsimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees! Vaikus! Siis ma kuulsin häält:
17
"Ons inimene õigem Jumalast või mees puhtam oma Loojast?
18
Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
19
saati siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus! Need pihustatakse rutemini kui koi!
20
Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks!
21
Eks nende telgivaiu kista üles? Nad surevad ilma et taipaksidki!
