1
Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on nooremad mind, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte seltsi!
2
Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3
kui nad puuduses ja näljas on jäänud viljatumaks? Nad närivad puhtaks isegi põudse maa, kus äsja oli torm ja häving!
4
Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks!
5
Nad on ühiskonnast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale!
6
Nad peavad elama orunõlvades, mulla- ja kaljukoobastes!
7
Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8
jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja peksetud!
9
Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks!
10
Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata!
11
Sest Jumal vallandas oma ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid minu ees ära oma ohjelduse!
12
Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid!
13
Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi!
14
Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal!
15
Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsegu tuulest viidud ju mu õnn on nagu möödunud pilv!
16
Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud!
17
Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet!
18
Nende ägeduse tõttu on mu nahk muutunud: see nöörib mind otsegu kuuekaelus!
19
Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks!
20
Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind!
21
Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega!
22
Sa tõstad mind tuule kätte, sõidutad mind ja lased mind raginal kaduda!
23
Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma ja kõigi elavate kogunemiskotta!
24
Eks vajuja ometi siruta oma kätt välja ja hukkumisel karju appi?
25
Või kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26
Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus!
27
Mu sisemus keeb ega rahune mitte, mind on tabanud viletsuspäevad!
28
Ma käin leinates ja troostita, tõusen koguduses üles ja karjun appi!
29
Ma olen žaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks!
30
Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest!
31
Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl!
