1
Seejärel Iiob avas suu ja needis oma sündimispäeva.
2
Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3
"Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil üteldi: "Poeglaps on eostunud!"
4
Muutugu pimeduseks see päev: ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
5
Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
6
See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
7
Vaata, seesinane öö jäägu viljatumaks, ärgu olgu tal hõiskamist!
8
Vandugu teda päevaneedjad, kes valmis on Leviatanit äratama!
9
Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10
sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest!
11
Miks ma ei surnud emakotta, väljudes üsast ei heitnud hinge?
12
Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13
Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, oleks mul puhkus
14
ühes kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile püramiidid,
15
või ühes vürstidega, kelledel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga!
16
Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17
Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
18
seal on kõik vangid muretumad: nad ei kuule enam sundija häält!
19
Seal on pisuke ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast!
20
Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
21
kes ootavad surma, mis ei tule, aga kes otsivad seda enam kui varandust,
22
kes hõiskavad kivihunniku pärast, kes on rõõmsad, kui nad leiavad haua -
23
mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igati on teinud takistusi?
24
Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu karjed voolavad nagu vesi!
25
Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind!
26
Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus!"
